Õnnetus ei hüüa tulles!

Nonii, nüüd juhtus minuga esimene (ja loodetavasti ka viimane) õnnetus. Läksin siis eile üht hobust söötma... Tegin värava lahti, hakkasin maast ämbrit võtma ja PAUH... lihtsalt selline tunne, et kolju läks pooleks. Roomasin siis õnnetuspaigast eemale ja karjusin Mariale, et ta värava kinni paneks ja mu müsti (why??) maast üles võtaks. Maas pikali olles tõmblesin veel elektishoki tõttu mõne minuti. Päris hirmus hakkas, kui aus olla. Siis aga võtsin jalad alla ning läksin tuppa pikutama ja maha rahunema. Õnneks jagas armas kass Smokey kohe biiti ning tuli mulle seltsi ja nurrus kõik mu hirmu minema. Õnnetuse tõttu kaotasin tüki oma ühest habmast, sain otsaette parajalt piraka muhu ning silm on ka omajagu sinine. Ja nüüd ma olen siis haiguslehel. Polegi kunagi varem olnud :D

Kui nüüd üdini aus olla, siis värava käest peksa saada on päris mark. Aga ok, nali naljaks. Loodetavasti parandatakse vigased elektrisüsteemid kohemaid ära!

Hõissa pulmad!

Ma tunnen esimest korda, et puudun millestki. Nimelt, Mari ja Joosepi pulmast. Olen juba aastaid oodanud sõprade pulmasid, kuid nüüd esimesest, nii ilusast ja erilisest puudun. Aga põhjusega... sest ilmselgelt olen ma teises maailma otsas ning kiiruga koju lihtsalt ei oleks jõudnud. Aga leidsin sellele olukorrale imeilusa lahenduse - nimelt, täna õhtul lähme mina, Maria ja Reedik ühte veinimõisa seda imeilusat pulma pidulikult tähistama. Võtame selle siin kaugel maal ka väärikalt vastu!!

Kui alguses oli elu väga töine ning miskit muud eriti ei teinud, siis nüüd on tuulte suunad natuke uutmoodi. Käime palju rohkem väljas söömas, trippimas ja vaatame natuke rohkem ringi. Ja see on tore. Tore on ka see, et tööl on meil imeline tiim, kõik töötab kui kellavärk ja kuidagi eriti tsillid inimesed on kokku sattunud. Nalja saab iga päev nabani ning isegi pärast 3 tunnist und pole väga hull tööle minna, sest teised kõik on ju sama väsinud ja siis saabki veits rohkem pulli. Ja oh, kui palju nalja saab bosside üle visatud... üks neist on väga palju hobuse seljast alla kukkunud ja mitmeid kordi ratastoolis olnud ja mitmeid kordi hullumajas üles ärganud pärast suuri kukkumisi... ja igatahes, need kukkumised pole ka ta pead ilma põrutusteta jätnud - ta pekasb lihtsalt nii segast kogu aeg. Ja ilmselgelt, on see päris naljakas. Tean küll, et ilus ei ole teise üle naerda, aga mis seal parata :D Natuke vähem nalja pakub see, et palkade maksmistega ei ole nad väga korrektsed viimastel nädalatel olnud. Aga, eks mõned päevad on neil veel aega seda viga parandada... vastasel korral tuleb lihtsalt uus töö otsida ja kuskile mujale edasi liikuda. Aga noh, praegu on veel suht suva, kui aus olla :D Sest meil on tõesti isegi tööl lahe.

Kurjam, ma olen ikka sigaõnnelik, et siia tulin. Väga vinge ettevõtmine. Ja ma tõesti ei osanud isegi mitte unistada nii lahedast reisist, kõik on täpselt nii nagu olema pea või pisut paremgi :)




PS! Meie imearmsast kassipojast on veel armsam kass kasvanud. Ta on lihtsalt... ma ei teagi... aga ta on väga armas! Ja seee papagoi, kes meil on, on ka mu sõbraks saanud. Naljakas on, kuidas lind käitu nagu koer. Ja hobused... need galopihobused on natuke teistsugused küll, kui "tavalised" hobused, kuid armsad on nad ikka ja rõõmu toovad ka :D:D