Olengi nüüd ametlikult oma elukorraldusega Värskas ära harjunud. Töölkäimine on loomulik igapäevane osa ning see üllataval kombel isegi meeldib mulle. Kindlasti mängib suurt rolli selles ka mu põhilise töökaaslasega hea koostöö.
Leidsin lähistelt ühe hobuse, kellega saan tegelemas käia. Pean tunnistama, et see on kuradima äge. Esialgu ta muutus küll kurjaks ja tahtis mind alla visata, aga paistab, et nüüd hakkab ka tema ära harjuma minuga. See osa elust mulle eriti meeldib.
Leidsin lisaks hobusele ka ühe printsi. Peaaegu. Võib-olla.
Ükskord käisin isegi korraks Tallinnas, selle hetke võib võtta kokku ühe sõnaga: KULDAEG. See kogu elu seal kaugel kodumaa otsas on kuidagi eriti südamelähedane ning aeg-ajalt väike doseering vanalinna, häid sõpru, klassikat... see on oluline. See annab jõudu. Aga seal elamise peale ma küll hetkel ei mõtle. Võib-olla kunagi kaugemas tulevikus hakkan mõtlema. Sest, olgem ausad, õpetaja palgast Tallinnas kvaliteetselt ära elada paistab üpris lootusetu ettevõtmine... ning neid ilusaid männimetsasid ja järvi ka seal ei ole. Seal on midagi muud. Midagi sellist, mis ajab mind jälle üheks ööks Tallinnasse, enne road-tripi Hiiumaale. Mmm.
