Ongi need jõulud möödas, kevadiselt. Ilm on ju soe, vahel on isegi päikest näha. Mul on jõulupuhkus, nüüd juba paistab uuest nädalast jällegi tööpõli. Puhkus on mõnus, mul on natuke rohkem aega tegeleda eriti südamelähedaste asjadega. Mul on natuke rohkem aega magada. Ma olen isegi paar korda loodusesse matkama jõudnud...
Käisime Pauli ja Präänikuga Tallinnas reisil. No, kus oli alles tore üle pika aja oma lähedasi näha, teatris ja kontsertil käia, korra linnaõhku hingata. Kuigi linnaõhk oli must ja mitte just nii idülliline, aga siiski oli mu kopsudele seda vaja. Kiire on see elutempo seal linnas, kiirelt külastasime mitmeid-mitmeid-mitmeid sõpru, tegime nalja, käisime söömas, poes jne, aga ikka kõikjale ei jõudnud, näiteks linnuvaatlusmatk Paljassaarde jäigi vaid mõtte tasandile. Hea oli ka tagasi oma koju jõuda.
Jõuluhommikul oli ilus kevadilm. Olime siis juba tagasi Värskas. Võtsin koera ja läksin jalgsi Tonjasse, sinna, kus see hobune on. Tee peal nägin üht tuttavat, kes enda juurde kohvile kutsus. Seal oli veel mitmeid tuttavaid. Tõeliselt kevadine oli nende päiksepaistelisel terrassil. Jalutasin siis edasi ning käisin natuke ratsutamas. Oh jumal, kui hea meel mul selle üle on, et saan seal vahepeal selle hobusega tegelemas käia! Peas on tärganud mingi mõte endalgi kevadel paar hobust soetada, siin on karjamaid küllaga.
Tegelikult, mõtteid on pähe veelgi tärganud. Selliseid kergelt muinasjutulisi.
 |
| jõuluhommikul teel ratsutama. |
