Elu on ilus. Ausalt. Kui ma väitsin sama 15-aastaselt, siis see oli rohkem lihtsalt selline sõnakõlks. Aga nüüd ma olen ivale pihta saanud. Elu ongi ilus.
Kodus on hea, turvaline, kodune ja soe. Esimene talv selja taga, kevad käes. Ja kevad südames. Ma olen väga tänulik kõige eest, mis elu andnud on. Põhimõtteliselt, mul ongi kõik eluks vajalik olemas. Tänks!
Ja talu on mul korralik. Väga mõnus on kolida tallu, kus kõik on järje peal, kus ei ole asi käest lastud.
Tunnen, kuidas minust on kasvanud iseseisev naine. Saan endaga, koera, kassi ja kolme hobusega ideaalselt hakkama. Iga päevaga usun endasse aina rohkem ja rohkem, ma usun, et väärin parimat. Ja seda elu mulle entusiastlikult pakubki. Ma olen juba üle poole aasta ärganud naeratus suul ning uinunud veel suurema naeratusega. Hea on igapäevaselt märgata, mis on mu ümber. Mind ümbritseb ilus maailm. Kuid jah... raadio käriseb ja telekat pole üldse ja internet on ka üpris olematu mul. Ma tean küll, et "päris" maailmas ei valitse just idüll. No aga mis teha, ega nukrutsemine ei teeks seda paremaks niikuinii. Naudin enda elu ja olu, kuniks võimalust antakse.
Praegu sõidan näiteks just pealinna, homme-ülehomme osalen ratsutamistreeneri koolitusel. Kui sügisel sooritan eksami edukalt, siis saabki minust ratsutamistreener. See amet näib sobivat, olen juba õpetanud mõningaid sõpru ratsutama. Ja siis ma lähen kohe kohe tööpraktikale SA Taheva Sanatooriumisse, et tutvuda enda tulevase töökohaga. Lähen poole kohaga tööle suve hakul, kas tegevusjuhendajaks või kasvatajaks. Loodan, et ka see amet sobib.
Ja päriselt tahan ma saada kutsariks. Otseloomulikult elukutsariks, aga ka vankrijuhiks. Praeguse seisuga sai mu äriplaan eitava vastuse ning kohe homne päev veel vankrit ostma ei lähe. Aga õige pea - ma tean - saab see võimalikuks. Sest ma tahan seda ning elus on kõik võimalik. Praegu hiilisingi äriplaani tuunimisest kõrvale ning hakkasin hoopis blogipostitust kirjutama... Nojah, jätkan siis.
Ma ei tea, miks, aga miskipärast mulle väga meeldib see kant, kuhu kolisin. Seal on ilus, väga ilus loodus ning inimesed on ka väga meeldivad. Paarikuise kogemuse järel tunnen, et mõne sõbra olen küll juurde saanud. Kiirelt käivad need asjad tänapäeval.
Vahepeal oli üks selline seik, et võtsin vastu vana agressiivse mära nimega Mimmi. Kahe kuuga agressiivsus natuke vähenes, kuid kui Tiit Siiboja (loomaarst) kohale tuli, et talle kiip panna, siis ma ei saanud teda ringaiast kätte. Siiboja pani diagnoosi: sink. Justnimelt agressiivsuse tõttu. Kuigi mulle midagi väga meeldis selle hobuse juures ja ma tõesti salamisi uskusin, et saan iga hobusega jutule... aga temaga ei saanud eriti. Kiirabi autoga sain hoopis sõita, kui ta mind ründas ning mulle veits tappa andis. Aga jah, talle tõesti ei meeldinud inimesed ning rääkimata mingist koostööst või isegi huvist inimese vastu. Ja siis saatsin ta parematele karjamaadele puhkama, sinna, kus on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Selline kogemus siis. Ja sõin ise, jagasin sõpradele ülimaitsvat suitsusinki... Ma ei tea veel miks, aga miskipärast oli sellist kogemust mul vaja. See oli kuidagi väga eluline kogemus... Ja veel vähem tean seda, et miks ma sellest enda blogis siin kirjutan..
Igatahes jah. Nii on, et tuuled puhuvad eri suunadest ning iga päev otsustame, mis enda eluga peale hakata. Kindel on see, et tasub kasutada seda aega otstarbekalt ning vastutada enda (õnne) eest... Otsuste langetamine on vahel päris lihtne aga mõningate asjade puhul on see natuke keeruline ka. Elu õpetab!
