juhtimisõigus omandatud.

Istusin eile pärast maailma mõnusamat saunaskäiku ja alasti lumeinglite tegemist Liisi terrassil sooja teki sees ning vaatasin Ristitee talu tulesid. Ja mõtlesin elu-olu üle. Olen õnnelik. Suvel olin Hiiumaal siiski kui külaline, vägagi oodatud külaline. Kogu see 5 kuud olid ühed imelisemad mu elust. Nii palju aega selle sees veetsin ma 100% hetkes olles, siin ja praegu. Nüüd aga Hiiumaal olles, on mul oma elu. Oma kodu. Oma hetked. Ja ma naudin seda 200ga, olen 200% hetkes, siin ja praegu! Ei saa sõnadega seda tunnet kirjeldada, kui teen pliidi alla tule, keedan seal peal vett, millest valmistan maitsva tee, vaatan kodu aknast välja, näen lumist kuuri katust, kauboi saapad kuivavad ahju ees, igati hea olla.

Reis oli ideaalne "eksam", mis kinnitas kogu mu teooriat, mis vaikselt elu kohta tekkima hakkab. Ilmselgelt, läbisin "eksami" kiitusega.

Ja samamoodi läbisin eile kiitusega ARK-i viimase eksami :)

Kodus.

Ja mul on nüüd kodu. Käinas. Vastu võeti mind kingitusega, ahjud olid köetud. Ja natuke olen jõudnud end sisse ka seada. Imeline. Mõnus. Hea.

täpselt selline tunne on hetkel.

Failed.

Kuidagi liiga tihti feilin enda lubadustes.

Vaesus.

Täna leidis aset selline naljakas seik: nägin enda onutütart, kes tegi Ringvaate jaoks intervjuusid. Tervitasin teda ning ta küsis, kas ma tahaks ka, et ta mind intervjueeriks. Ja ma vastasin eitavalt. See oli mingi naljakas valehäbi. Luban, et kui elu veel sarnase olukorra peaks esile tooma, siis ei kõhkle. Ma mõtlesin 2 min hiljem, et mis mul küll hakkas? Muidu meeldib küll sõna võtta ja värki... ehk tuli siis kaamerakramp, mis on ERITI lamp :D

Muidu, teema oli vaesusest. Minu arvates on vaesus ettekujutus - palju inimene ikka eluks vajab? Nagu ütlesid inimesed Marokos:

You can be poor in the pocket if you're rich in your heart!

Vähemasti pani antud olukord mind asjade üle mõtlema. Ei planeeri minagi ju hetkel ametlikult tööle minna ning pean enda viimaste varudega võimalikult pikalt hakkama saada. Paljudele tunduks võib-olla paarisaja euroga kuus võimatu elada, kuid mulle tundub see isegi kuidagi romantiline. Seega, jah, minu maailmas pole loodetavasti vaesust olemas. Muidugi, ei räägi hetkel sellest, kuidas Aafrikas lapsed nälgivad jne - sellistel teemadel pole ma pädev kaasa rääkima, pole pädev midagi muutma - ei vaeva enda pead eriti selliste asjadega. Aga jah, paljugi siin  elus sõltub suhtumisest. Loodan, et minu jaoks ei muutu raha kunagi probleemiks.  See on ju lihtsalt vahend, mida me kõik kasutame. Ei tahaks seda kunagi ära unustada...

Going back to a simpler life.

Nii, nüüd on teoreetiliselt mul plaan edaspidiseks olemas: kolin Hiiumaale. Suvel elada seal on üks asi, see on justkui imeline suvepuhkus. Talvel on seal vast elu väga vaikne, aga mulle see paistab meeldivat. Vähemalt nii palju meeldivat, et tasub järele proovida. Nagu valatult leidsin ka korteri... oh, kui väga tahaks juba oma kodinad kotist riiulisse laduda.... mmmm.

Chris Isaak - Wicked game

The world was on fire and no one could save me but you.
It's strange what desire will make foolish people do.
I never dreamed that I'd meet somebody like you.
And I never dreamed that I'd lose somebody like you.

No, I don't want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
No, I don't want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
With you (This world is only gonna break your heart)

What a wicked game to play, to make me feel this way.
What a wicked thing to do, to let me dream of you.
What a wicked thing to say, you never felt this way.
What a wicked thing to do, to make me dream of you and,

I want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
No, I want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
With you.

The world was on fire and no one could save me but you.
It's strange what desire will make foolish people do.
I never dreamed that I'd love somebody like you.
And I never dreamed that I'd lose somebody like you,

No, I want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
No, I want to fall in love (This world is only gonna break your heart)
With you (This world is only gonna break your heart)
No, I... (This world is only gonna break your heart)
(This world is only gonna break your heart)

Nobody loves no one.

õndsad varahommikud.

Nii hea on tagasi kodus olla. Ka reisil oli hea olla, aga kodus on midagi väga erilist. Ja eriti hea on, et peale reisi on lihtne iga pisiasja väärtustada.

Eile ärkasin sõbra MRLSe juures, naeratus näol. Lihtsalt, kuidagi nii õnnis oli olla. Lamasin seal puhaste linade vahel ja olin õnnelik. Ilma ühegi suure põhjuseta.

Ka päeva jätkudes ema, kitse ja Minna ja õe ja ta lastega veedetud kvaliteetaeg oli nii lihtne, ilus.

Täna hommikul ärkasin taaskord naeratus näol. Ja jällegi, näiliselt ilma põhjuseta. Olen lihtsalt õnnelik, et elan ning et mul on soe koht kus olla ning seda imelist hommikut nautida.

Edaspidiseks on plaan kolida Hiiumaale, kohe päriseks. Võib-olla enne veedan paar kuud Märjamaal ühes toredas talus, aga eks elu näitab. Igatahes, nüüd on aeg endale jälle soe mõnus kodu soetada. Kaua olen seda hetke elus oodanud.

Ja see sügis, see varajane talv. Ei oska sõnadessegi panna, kui väga ma seda naudin. Ilus on elada!

Naksitrallide seiklused Marokos.

Nonii, terve reisi jooksul sissekandeid ei teinud, sest lihtsalt ei käinud internetis.

Teen nüüd tagantjärele ühe lühikese kokkuvõtte.

Prantsusmaalt sõitsime rongidega Barcelonasse ja proovisime bussi kaugele muinasjutumaale saada. Kahjuks samal päeval enam bussi ei läinud, seega veetsime öö Barcas. Mulle on see linn kuidagi erakordselt armas, minu esimene tripp 4 aastat tagasi leidis aset just seal. Jalutasin mööda linna ringi, käisin kõik samad vanad tuttavad kohad läbi. Eriti tore oli võrrelda ennast praegu ja ennast 4 aastat tagasi. Praegu olen tunduvalt julgem, avatum ning kogen igas hetkes rohkem. See öö seal Barcelonas andis tohutut enesekindlust eesseisvale Maroko reisile.

Bussisõit oli pikk, 35 tundi. Esmane emotsioon Marokost oli vägagi kummaline. Iseenesest oli vägev loodus, aga linnad olid räpased. Maalilisi vaateid oli kogu aeg, võlurirüüdes lambakarjused tekitasid eriti sooja tunde. Ja ega need sajad eeslikaravanidki alla ei jäänud. Bussijuht uimas liiga palju, eksis vahetevahel teedelt ära ning küsis teeääres seisvatelt inimestelt teed. Kohalikud inimesed bussis aga tahtsid koju jõuda ning läksid väga kurjaks. Kõige armsamad naised, kes meile ennist olid banaane ja mandariine jaganud, said järsku püha viha täis. Inimesed karjusid läbisegi araabia keeles, peksid kätega vastu bussiaknaid - ühesõnaga, oli mäss. Me ei osanud Minnaga kuidagi eriti käituda, naersime vaikselt omaette ja siis keegi ütles väga tabava kommentaari: "Welcome to Morocco!"

Esimeseks peatuspaigaks sai linn nimega Fes. Leidsime hotelli, see maksis alla 5 eur/öö. Muidu nagu elu väga odavam ei olnudki, kuid taksosõit ja hotellid olid poolmuidu. Esimesel päeval tänavatele jalutama minnes olid kõik kohad värskeid lambanahkasid täis ning keset tänavaid olid lõkked, kus põletati lambapäid. Oli lambatapu päev. See tundus meile üpriski rõve, eriti see hais tahtis tappa. Aga nagu öeldakse - inimene harjub kõigega. Meie harjusime 3 nädalaga seal Marokos küll täitsa ära. Enam ei tundunud imelik, kui sõbra väike õde Romasia mängis näiteks lamba neeruga. Või siis kohad, kus iial poleks varem paljajalu astunud (hotelli dušh), muutusid küllaltki hubaseks ja mõnusaks. Väga huvitav oli  näha hoopis teistsugust maailma, Naljakas, see on Euroopale nii lähedal, aga  ometi nii erinev. See oli Aafrika!

Tänavatel kõndides pälvisime me tohutut tähelepanu. Kui mul oli kauboi müts peas, saime kõiksugu western kommentaare, kui mütsi peas polnud, kutsuti meid kõikjal Spice Girls'ideks. Esialgu oli ka see imelik, käia tänaval ringi nagu tõeline superstaar. Täitsa esimestel päevadel tundus asi isegi natuke ohtlik. Aga jah, ilmselgelt harjusime ära. Ja harjusime ka inimeste nägudega ära. Need olid teistsugused, aga hakkasin nende silmadest lugema tohutut heatahtlikkust ja külalislahkust. Sain oma eelarvamustetst lahti, et seal on palju  vargaid jne. Terve reisi jooksul kohtasin ainult ühte ebameeldivat inimest, kes oli noor kummiliiminuusutaja, kõik teised olid soojad head inimesed. Ja soovisid meile südamest parimat.

Sõprade leidmine polnud seal keeruline, kohe esimestel päevadel saime tuttavaks Abduli ja Younasega. Nendega koos planeerisime tripi kõrbesse. Muide, olime sellised "rikkurid", et sõitsime taksoga läbi riigi lõunasse. See oli imeline roadtrip, nii kummaline ja naljakas. Esimest korda elus tunnetasin mägede väge ja esimest korda elus tajusin kõrbe vaikust. See oli kogemist väärt. Vahepeal juhtus kogemata selline asi, et sattusime Moroccon-style lukshotelli. Naljakas säästutripp ikka küll! Kui kaamlitega kõrbesse matkasime, ööbisime telkides ning sõime õhtust väga luksuslikult küünlavalgel.

Seejärel läksime Moulay-Jacoub'isse, kus pidavat olema kuumaveeallikad. Aga reaalsus oli see, et need olid avalikud soojad basseinid, kus oli sadu paljaid inimesi, kes end kuskil pesid ja miljoneid juuksekarvu. Minna ei suutnud sinna üldse sisse minna, mina proovisin järele... rõve, aga siiski kogemist väärt. Kohalikud inimesed pesevadki end sellistes ühiskasutatavates kohtades, ei tea, kuidas nad küll puhtaks saavad.

Tagasi Fes'is olles veetsime paar puhkepäeva oma armsas odavas räpases hotellis. See oli päris mõnus, peab tõdema. Meie Naksitrallid Younas ja Abdul kutsusid meid ühte hipilinnakesse, kus ühel neist oli korter üüritud. Ja oh üllatust, see oli kõige ilusam Maroko linn, kus käisime. Chefcaouven, meenutas natuke Hispaania linna Granadat. Lihtsalt, kõik oli sinist värvi, isegi teed. See linnake asus mägede vahel ning saime värsket puhast mägedevett juua ja vaated on seal imelised. Ma ei oska sõnadesse seda panna, mida kõike seal kogesime. Seal oli nii palju müstilisi karaktereid, kohtasime näiteks kahte nõida Saksamaalt, kes meile võlujooki valmistasid. Minna oleks peaaegu et otsad andnud, järgmine päev pärast võlujoogi joomist jäi tema elust vahele...

Minnaga koos reisida oli maagiline. Bebe oli kui valvekoer. Ta ei osanud midagi orgunnida, hõljus lihtsalt oma pilves ringi, aga nägi suht hirmuäratav välja ja kaitses meid kõige kurja eest. Kohalikud Naksitrallid sobisid ka seltskonda hästi, meie vestlused küll väga sügavad ei olnud, aga nalja sai see-eest  kolmesajaga. Sügavamaid ja avatumaid vestlusi saime pidada Minnaga ning see oli piisav.

Tagasi Euroopasse tulime taaskord bussiga ning tagasilennu pilet oli Barcelonast. Veetsime seal linnas 4 imelist päeva, hea oli ka reisi lõpus viimast võtta. Kogesin midagi imelist, midagi sellist mida sõnadesse ei anna paigutada. Kogesin puhast kristallselget armastust. Ja see oli ilus punkt reisile. 

@ Fourques

Bonjour!

Nuud tuleb kiire sissekanne. Oleme praegu Louna-Prantsusmaal, elame vaikses magikulas ja naudime elu kahesajaga.

Homme soidame rongiga Barcelonasse ja siis proovime leida bussi Marokosse, paris age.
Tagasilennu pilet on ka ostetud, sest siis oskame rahadega paremini arvestada. Koju jouame novembri lopus.

Muidu on reis igati vaga meeldiv, neegripoiss on paras naljahammas ja ta on mees metsast, naljakas on teda linnakeskkonnas naha :)

seljakotid selga.

Ja jälle on taaskord aeg sinnamaale jõudnud, et seljakott on pakitud ja lennupilet ostetud. Pariisi. Koos Minnaga. Sihiks on linn nimega Perpignan, kus suure tõenäosusega liitub meiega Bebe, üks neegripoiss.  Ja eks siis näis, mis elu toob. Plaanipäraselt peaks reis kestma maksimum mõned kuud, et tuleks siis tagasi ja kirjutaks oma bakatöö ara. Selline on plaan, aga eks elu näitab. 

mõnus on see vabadus.

Metsa kutse.

Viimasel ajal on tihti juhtunud, et satun metsa. Ma olen sinna muidugi terve elu jooksul sattunud, nüüd lihtsalt tihedamini. Ja nüüd kipun seal vahel ekslema ja seiklema. Ja mulle omamoodi see meelib väga, paneb mind justkui proovile.

Mõni aeg tagasi käisin ühe sõbra Hannesega ta maakodus. Esimesel õhtul oli kõik idülliline - punane vein, Brie juust, aiast korjatud värsked viinamarjad, vingu sisse ajav pliit toas, meie õues, nautimas tõrvikuvalgust maailma ilusaimas aias. See oli tõesti imeline õhtu.
Ja ega järgmine päev siis sellele ometi alla saanud jääda. Plaan oli meil minna seenele, marjule, ujuma ja siis Maarjale rongile vastu. Jõudsime metsa. Natuke soine, sopane ja põdrakärbse rohke oli, aga see ei morjendanud üldse, sest samal ajal oli metsas kõige ilusam sügis... ja rabas millised värvid! Leidsime järve, mina paljas ja hops vees. Ja oh üllatust, see järv oli mudajärv. Aga siiski nauditav. Ja karastav. Ise olin ikka sajaga rahul, et ujuma otsustasin minna. Tulin siis õnnelikult säravalt veest välja ja avastasin, et väga kaunis sopakord kattis kogu minu nahka. Rätikut mul polnud. Suva, mõtlesin ühe maika ohverdada ja otsisin siis koha, kus ma muda polnud veega segamini ajanud ja pesin end puhtaks.
Matk jätkus sama innukalt. Korjasime seeni ja jõhvikaid. Jõudsime järelduseni, et põdranapsikud ja põdrakärbsed on ühed mõttetud tüübid. Mõtlesime, et vaatame järve teisele kaldale ka... ja mõeldud-tehtud. Aga meie teekond oli vesine. Jah, tõesti... ületasime kuivenduskraave ja sumpasime põlvini vees imeilusas nõiametsas. Lõpuks leidsime enam-vähem teise kalda üles, pidasime väikse lõunapausi ja avastasime, et Maarjale küll õigeks ajaks rongile vastu ei jõua. Feil. Siiski veensime teda hääletades kohale jõudma ja lubasime ise ka õige pea kohal olla. Kuid tagasitee auto juurde ei jäinud meil  nii ladusalt, sest me eksisime ära. Ja kohe päriselt. Õnneks mul hirmu ei  tekkinud, sest olin koos Hannesega ja teadsin, et niikuinii saame hakkama. Ja ilmselgelt saimegi. Veetsime tunde seal nõiametsas, sain paar sõjahaava, väga ligumärjad jalad ja ühe üpris toreda sõbra. Mingi hetk hakkas vaikselt väsimus peale hiilima... ja siis leidsime õnneks elektriliinid. Olime leidnud tsivilisatsiooni! Õiget suunda ei suutnud kahepeale enam valida, sest juhe oli juba pisut erroris meil mõlemal, aga õnneks nägime kuskil taamal korra üht autot. Ja ilmselgelt tammusime siis otsemaid sinnapoole. Ja siis kui tee uuesti jalge all, lõppes matk, algas seiklus. Või vastupidi... aga igatahes tuli tõeline vagabondi tunne.
 Kahekesi uitasime mööda kruusa, kuni leidsime võimaluse teed küsida. Selgus tõsiasi - olime autost oma 20 km kaugusel. Kõndisime tunnikese või natuke peale kuni tuli võimalus hääletada. Saime ATV-dega kibekiiret sõitu otse autoni. Selline tore seiklus metsas. Ma olen siiralt õnnelik, et sellist imelist metsaseiklust sain kogeda. See ei olnud nii lihtne midagi, aga saime hästi hakkama.

Mõne päeva pärast lendasin varahommikul Hiiumaale. Mõtlesin, et hea võimalus natuke jalutada ja tee ääres seda ei viitsinud teha, läksin läbi metsa. Ekslema. Ja ilmselgelt päris täpset aimu ei olnud, kuhu liikuda. Suunda ikka teadsin ja jõudsin mõne aja pärast Kärdlasse, kuid pean tõdema, et vanasti orienteerusin suva kohtades ikka tunduvamalt paremini. Muidugi see oli imemõnus hommikumatk ja taaskord olin õnnelik, et mets mind endasse meelitas.

Ja siis läks veel mõni päev mööda ja olin Pirital. Ja tuli jalutusisu. Mõeldud-tehtud. Jälle hakkasin suvateid pidi kõndima, mõni tee lõppes ära ja pidin kõrvenõgeste vahel teed rajama. Muide, kõrvenõgesed mulle meeldivad. Sellel matkal ma ära ei eksinud, aga mul polnud õrna aimugi, milliseid teid ma valisin ja seetõttu sain ikkagi seigelda. Mingi hetk jalutasin läbi sügisese surnuaia ja oh, kui ilus see oli. Eepiline.

...

Mulle tõesti meeldib looduses olla ja päris äge on kogeda 100% usaldust elu ja looduse vastu. Müstika! Reaalne sügis. Ma olen tõesti tänulik, et sel aastal on õnnestunud nii palju oma elu loodusega siduda. Ma olen tõesti palju aega metsas ja maal veetnud ja see tõepoolest on midagi hingelähedast. Hea. Hea.