Ema kodus.

hanepojad on põhilised

Präänik kodus.

Präänik on väsinuna ja räsituna ja õnnelikult koju jõudnud! Aitäh veelkord, kes abiks ja toeks olid!

Autor: Ivar Soopan

KADUNUD KOER leidis tee koju.

Tere kõik inimesed ja maailm,
minu kallim vara läks kaduma ning siiralt loodan, et ta leiab tee koju tagasi.

Pühapäeval, 17. märtsil käisin koos koeraga jälle matkamas ning lasin ta lahti nagu turvalistes looduslikes kohtades meil matkadel kombeks. Matkasime Hiiumaal, Sõru lähedal. Aga Präänik võttis jälje üles ja läks metsseale järgi.. Tund hiljem nägi üks jahimees teda siga taga ajamas.

Olen alates hetkest, mil aru sain, et ta on ära jooksnud, suurt teavitustööd teinud. Olen kohalikele infot jaganud, bussipeatusi ja stende plakatitega koormanud, FB vahendusel aitab teda leida Hiiumaa loomakaitse, Kadi raadio kaudu otsitakse, homme ilmub ka Hiiu Lehes kuulutus, nad olid nii kaastundlikud, et avaldavad mu kuulutuse lausa tasuta.

Täna tuli üks vihje Saaremaalt, kes teab, kõik on võimalik, äkki ajas siga Saaremaani taga...

Igatahes, kes teda ei näe, hoidke lihtsalt pöialt, et ta koju oskaks tulla....
Ja kes näeb, palun helistage kohe 51 98 97 96. Aitäh kõigile, kes toeks ja abiks on!




Neli päeva seikles Präänik metsas. Kuna teavitustööd olin väga hästi teinud, siis sain ta koheselt kätte, kui ta tsivilisatsiooni jõudis. Ta on väga väsinud-räsitud-õnnelik. Välimuse ja käitumise järgi hinnates on ta 4 päeva lumedieedil olnud ja jooksnud maha sadu kilomeetreid.  Looodame siis siiralt, et ta taastub õige pea!
Aitäh veelkord kõigile, kes olemas on ja olid!

Polaarekspeditsioon Rusele.

Eile tähistasime naistepäeva mõnusa matkaga mööda jääd. Tegime mõned pildid, mida jagan siis siin ka. Pärast ekspeditsiooni käisime ka hobustega väiksel tiirul ja nüüd olen juba praami peal. Natukeseks Haapsalusse ja siis Tallinnasse. Peab viitsima, aga raske oli kodust siiski lahkuda. 

Hiiumaa, peatse kohtumiseni!

...

Vahepeal, Märjamaalt saarele tulles, jäin Haapsalusse korraks peatuma. Haapsalus elab üks väga tore tüdruk Raili, üks vinge aktivist. Igatahes, tal külas olles läksime üks õhtu Lihulasse koolitusele. Mina muide võtsin sinna koera kaasa ja ta käitus ideaalselt. Kõik rahvas oli temast suhteliselt sillas. Vahepeal käisime temaga koos veel raudteed ehitamas, kinos, kõrtsus peol. Võin julgelt väita, et Präänik on väga hea iseloomuga koer ning kohaneb minu kaootilise elustiiliga hästi.

Lihulast tagasi olin kahele võõrale noormehele kaine rool ning sõidu käigus kutsusid nad mind järgmisel päeval Lätti lumelauatama. Mõtlesin, et kuna ma nüüd jälle vaba hing olen, miks mitte. Mõeldud-tehtud. Sõitsime Lätti kohale, aga mäele jõudes avastasime, et mägi oli just sel päeval hooldustöödeks suletud. Mis seal siis ikka, sõitsime siis Kuutsemäele. Ma olin lumelauaga ainult paar korda varem sõitnud, aga küllalt hästi kukkus välja... Üldse, meie 800 km tripp kukkus hästi välja. Uskumatu, kuidas välimuse järgi hinnates suva tüübid olid tegelikult väga toredad Palivere noormehed, kes elavad täiel rinnal ja seiklevad päevast-päeva. Müts maha!

Koju jõudes olime mõlemad Präänikuga väsinud, mul olid lauatamisest isegi luud-kondid kanged. Aga siiski on kodus hea olla. Enam pole ma vist esimeses nooruses, kus nädalate kaupa trippimine ära ei väsitanud. Kodus koristasin, tegin mõnuga ahju alla tule ja kirjutasin lõputööle sissejuhatuse ära. Päris tore, et seda saabki nautides teha. Siiralt loodan, et selline lõputöö kirjutamise entusiasm kuskile ära ei kao...

Saarel olen paar korda oma armsa loomaga ratsutamas käinud, ilmad on ilusad, päike annb juba jõudu ja päevad on pikad. Täna plaanime pirukat ja kooki küpsetada ja siis naistepäeva puhul matkale minna. Mis küll elul viga?

Homme hakkan Tln poole liikuma, eriti nagu ei kutsu, aga peab kooli minema. Mis seal ikka, proovin sellega leppida. 

Sinu jälg

SINU JÄLG

tea silmapiirilt kaugemale ma ei lähe
ta veerel arglikult paistab õhtu
kas kannab vesi liialt palju või liig vähe
kas neelab mind või siis paiskab õhku

päike paitab pead

nii aina jookseb mu eest
pilk sinu jälgedes
ehk küll sind haaravad käed
on liialt lühike päev

veel minus keeb värelevat võluväge
mis päevast päeva vaid korjab rõhku
ning läbi keha ringleb aegamisi pähe
et juua sind ja su hingeõhku

päike kaotab pea

nii aina jookseb mu eest
pilk sinu jälgedes
ehk küll sind haaravad käed
on liialt lühike päev
on liialt lühike päev

nii aina jookseb mu eest
pilk sinu jälgedes
ehk küll sind haaravad käed
on liialt lühike päev

Kooliasjad graafikus.

See Hiiumaa suudab ikka ja alati üllatada. Seekord oli siin ka imehea olla, tuli ette igasugust spontaansust ja loodust ja headust. Ja lõpuks ometi olen hakanud oma lõputööd kirjutama ja naudinguga. Mulle tõesti meeldib seda teha, nüüd on aimu, millest ja mida kirjutan. Sessuhtes, et olen Märjamaale ja sellele omamoodi raskele olukorrale täiega tänulik - nüüd tundub nii lihtne võta oma lõputöö failid lahti, käia kohalikus raamatukogus...

Olen õnnelik, et elan oma ilusas idüllis. Oma väikeste vigadega. Oma väikeste rõõmude ja muredega. Oma väikse koeraga. Oma väiksel saarel.

Nüüd homme lähen Tallinnasse, seal on klassikokkutulek ning siis veel nädalaks Märjamaale. Ja siis. Siis. Ma olen päriselt kodune mõnda aega. Mmmmmmmõnus!

No ordinary love.

Olen tagasi KODUS ja kuulan Sade loomingut. Ja see on imeline. Veel imelisem on istuda oma armsas köögis, Präänikut - mu koera - paitada ning lihtsalt mõelda, kui hea on elada. Ka rasketel hetkedel on hea. Aga parematel hetkedel on veelgi parem. Seega, otsustan edaspidi enda ellu head-paremat luua. Mmmmmmõnus.

Paus.

Pole suutnud siia tükk aega ühtki sõna kirja panna, Märjamaal mu netipulk natuke streigib. Ja noh, kui aus olla, siis minu optimism on kuskile pagendusse läinud. Naljakas on, et füüsilises pildis on kõik rohkem kui ideaalne, lapsepõlve suurimad unistused on täitunud... aga vaimses pildis on hetkel lood omamoodi. Mul on raske. Ja ma olen väsinud.

Ja ma näen ju, et ise tekitan enda sees probleeme, aga miskipärast seda otseselt takistada ei suuda, ja vist ei taha ka - sest mõnes mõttes on päris huvitav midagi sellist läbi elada, midagi sellist, kus iga päev ei olegi idüll. Midagi sellist, kus tegutsemiseks ei ole jõudu. Ja midagi sellist, kus puudub täielik motivatsioon. Kui selline nali pikalt ei kesta, siis on täiesti hea õpetlik elu õppetund. Avastan enda sisemaailmas peitumas räpaseid tahke ja loodetavasti pesen nad puhtaks.

Loomulikult, tahaks siin emotsionaalselt kirjeldada, kui toredad loomad mu ellu tulnud on, aga miskipärast ei saa. Ja ei taha. Võib-olla mõni teine kord.

Rapunzel

Lenna - Rapunzel

Mulle tegelt see laul nii väga ei meeldigi, aga kuidagi natuke sobib konteksti. Muinasjutud mulle ka meeldivad. 

aasta uus, 2013

Vana-aasta õhtu möödus väärikalt, olin kaine autojuht. Eriti meeldis mulle Kalevi veski pidu, mille kõrval põles oma täies hiilguses imeilus lõke. Hiljem liikus kogu kamp edasi Vetsi talli, kus minagi varem käinud ei olnud... sest tavaliselt on seal not my cup of tea peod. Seekord aga tegime ise peo. Oma inimestega. Ja see oli võrdlemisi tore. Varahommikul liiguti Marti nõiamajja, ja kui mul ka kõik sõidud tehtud olid, võtsin ühe kodukootud absindi-pitsi. Ja oh, see ajas mu lumme matkama. Oli taaskord lõbus, sest mul olid naeltega jalanõud ning libedus ei olnud üldsegi segav faktor. Seejärel liikusin oma armsasse Ristete tuulikusse, kus varahommikut ja kirjutamise rõõme nautisin.

1. jaanuaril hakkasin logistilisi plaane tegema, kuidas ennast ja üht armast kauboi hobust Märjamaale transportida. Tuleb tõdeda, et aasta esimesel päeval logistilisi plaane teha ei tasu - ma olin ainuke kaine ja ainuke ilma pohmellita.

Aga nagu kombeks, sujus lõpuks kõik erakordselt sobivalt. Sain transpordi läbi juhuse ning asusingi kaheks kuuks Märjamaale elama. Esmamulje on ilmselgelt meeldiv. Muidugi, igatsen Hiiumaad ja kogu seda muinasjutulist elu, mis seal on, aga väike paus on siiski alati teretulnud.  Ja ei saa kirjeldada seda tunnet, et kaheks kuuks ongi mul päris oma hobune. Olen ju kaua teada tahtnud, mis tunne see on. Paistab päris hea olevat!

see väike loom toob mulle palju palju rõõmu.

Hetkel olen Tallinnas. Kooliasjad kutsuvad. Aga seekord olen ma tõesti turist, kellel pole isegi telefoni, sest aku sai tühjaks. Ja olen sellega leppinud, et telefoni pole. Ongi huvitavam ehk.