@ home

Olengi nüüd ametlikult oma elukorraldusega Värskas ära harjunud. Töölkäimine on loomulik igapäevane osa ning see üllataval kombel isegi meeldib mulle.  Kindlasti mängib suurt rolli selles ka mu põhilise töökaaslasega hea koostöö. 

Leidsin lähistelt ühe hobuse, kellega saan tegelemas käia. Pean tunnistama, et see on kuradima äge. Esialgu ta muutus küll kurjaks ja tahtis mind alla visata, aga paistab, et nüüd hakkab ka tema ära harjuma minuga. See osa elust mulle eriti meeldib.

Leidsin lisaks hobusele ka ühe printsi. Peaaegu. Võib-olla. 

Ükskord käisin isegi korraks Tallinnas, selle hetke võib võtta kokku ühe sõnaga: KULDAEG. See kogu elu seal kaugel kodumaa otsas on kuidagi eriti südamelähedane ning aeg-ajalt väike doseering vanalinna, häid sõpru, klassikat... see on oluline. See annab jõudu. Aga seal elamise peale ma küll hetkel ei mõtle. Võib-olla kunagi kaugemas tulevikus hakkan mõtlema. Sest, olgem ausad, õpetaja palgast Tallinnas kvaliteetselt ära elada paistab üpris lootusetu ettevõtmine... ning neid ilusaid männimetsasid ja järvi ka seal ei ole. Seal on midagi muud. Midagi sellist, mis ajab mind jälle üheks ööks Tallinnasse, enne road-tripi Hiiumaale. Mmm.

untitled

Uus hitt.

harjumine.

Kohanen vaikselt Värska eluga, käin vahel hommikul enne töööd kukeseenel ning valmistan neist hommikusöögi. Ja mul on hea kohvikeetmiskann, saan nüüd iga hommik maitsvat kohvi juua. Ja siis vahel täidan enda kõhtu metsas mustikate ja pohladega. See on mõnus! Või vahel istun lihtsalt sambla peal ja olen. Ei tee ega mõtle midagi, kuulan vaid, kuidas ronk hüüab. See on hea, täpselt see, mida otsin. Hetkel omamoodi meeldib see üksiku hundi moodi metsas hulkumine, küll koeraga koos. 

Aga vahel istun väikeses omamoodi armsas korteris - nimetagem seda hetkel koduks - justkui haiguse ja väsimuse vangis. Ja naudin seda, vaatan "Sex and The City't" või loen enda vanavanemate armastuskirju, söön kõike jampsi, mida tavaliselt väldin, aga nüüd söön. Ja ma ei tunne end selle pärast halvasti. Olen miskipärast väsinud ja siis ongi hea vahel lebos olla. See korter on küll armas, aga kass Iti ei saa iseseisvalt väljas käia, sest hetkel elan seal, kus naabritele karvasabad ei meeldi. Iti käib rihma otsas nagu koer, arvasin et ta on need oskused enda vaba eluga ära unustanud, aga ei. Ta on uskumatult tubli. Präänik on ka uskumatult tubli. Kuid ideaalis annaks ikka kassile veits rohkem vabadust. Niiet, kui enda elukorraldusega siinkandis ära harjun ja kuskilt parem elamise pakkumine tuleb, võtan vastu!

Aga jah, olen haige. Mul on köha, päris korralik teine. Tahaks juba terveks saada. Tööl on haigena võrdlemisi ebamugav olla. Näiteks laste magamise ajal on hirm, et äkki äratan mõne enda koleda köhaga üles. Siiani pole veel seda juhtunud. Õnneks. Niipalju siis lõunamaa elust, haigeks  jäin ikka. Üldse, viimase 2 aasta jooksul olen ma liiga tihti haigeks jäänud. Just mingid nohud ja köhad kimbutavad. Natuke tundub nagu oleks see seotud sellega, et kui Austraaliast ja Indoneesiast kodumaale naasesin, ei kohanenud enam ära. Noh, nüüdseks peaks küll juba kohanenud olema.

Vahepeal sain aasta vanemaks ka. Tore, üllatusena tuli isegi üks sõber külla. Koos koeraga. Niiet, oli päris karvane kamp koos. Naabritele meelepärane. Pidu toimus kooliaias kaskede all, õhtupäikese paistel pikniku näol. Loodetavasti tuleb aastatega tarkust ka juurde. Ja ma loodan, et tuleb aasta, täis loodust, tervist ja armastust ning ma loodan, et ma harjun oma uutmoodi elukorraldusega ilusti ära. Nüüd ma olengi normaalne inimene, kes käib E-R tööl. Challenge accepted! 

Käisin ka Tartus, oli ülivõrdes hea aeg. Põhiaja võttis endale üks huvitav koolitus, kuid selle kõrvalt kohtasin paari head sõpra, Emajõge, oma onu  ja vana head härra Käsnapuud. Viimasega aega veetes tema laemaalingutega vanalinna korteris, tuli võluväel võimalus teatrisse minna. Ja kurat, kus oli alles hea etendus ("Mutantants"). Ja olen õnnelik, et Tartu asub minust vaid 80 km kaugusel. Mõned käigud sinna hoiavad tõenäoliselt mu elu tasakaalus. Vahel on linnaõhku vaja. 

elu lõunamaal.

Tallinnas veetsin kullast aega kallite sõpradega. Tähistasime Vana Toomasega koos seal Mattiase ja Mardi korteris Eesti taasiseseisvumist. Meie pidulikus olemisest ei tulnud puudu ei naerust, ei isamaalistest lauludest, ei katustel ronimisest, ei söögist, ei joogist, ei millestki. Kõike oli külluses. Olin õnnelik, et ise nii noor ja nii hea on olla.

Järgmisel päeval sõitsime Präänikuga väsinuna saarele tagasi. Ning hakkasime asju pakkima, Präänik oli segaduses, proovis ka end kohvrisse ära mahutada - ta ei saanud aru, mis toimub ja kuhu ma/me minema hakkame. Ajasin veel viimseid asju seal saarel mõne päeva. Näiteks, viisin puud kuuri, valmistasin sõpradele küpsiseid, esitasin veel ühe hobuse ära, käisin sõpradel külas... 

Ja siis eile kolisime mina ja Präänik ja Iti Värskasse. Siin on männid kõrged, lõhn hea ja päike päris ere. Igati lõunamaine. Hetkel ma veel päris täpselt ei tea, kus ma elama hakkan. See peaks selguma neljapäeval. Selgusetus tuli sellest, et üks naaber ei julge koeraga kõrvuti korteris elada ning nüüd võib-olla õnnestubki mul üks teine korter saada, samas majas. Paar ruutmeetrit suurem ja natuke kunstilisem. Praegusesse ei levi Klassikaraadio, ehk sinna teise levib. Eks näis, milline kodu mulle siis tuleb. Mõnus igatahes. 

Niiet, kõik olete mulle siia Värskasse külla oodatud!

megatripp.

Sissejuhatus tuleb random ning üldse 2011 aasta algusest. Nimelt, olin koos Kaisaga Lõuna-Hispaanias tripil. Kohalikult vanamehelt üürisime Granadas selle korteri ja jagasime seda ühe kohaliku kunstilembelise naisega. Nüüd, korter on jälle üürimises, võtke rendile, kes lahedat aega selles imelises linnas veeta tahab! Omanik aga inglise keelt ei räägi ning asju saaks ajada lihtsamini hispaania keeles.

Kui nüüd aga tagasi tänapäeva seigelda, siis saabusin just megatripilt. Viimane tööpäev seljatatud, seilasime Präänikuga otse Haapsalusse. Seal veetsime öö sõbra pool. Hommikul tuli mega bussitripp Setumaale, Värskasse. Sinna viis elu, sest läksin töövestlusele. Paistab, et kõik laabus sujuvalt ning alates 2. septembrist jätkan seal oma teekonda. Sellest kohast saab mu uus kodu.

Siis sõitsime Antsla kanti, olime ühe öö mu vanemate juures ja ühe öö ilusa tähistaeva all. Tähti langes lugematul hulgal. Ja külm oli. Ujusin seal lõunamaistes juba jahenevates järvedes ja olin õnnelik. 

Seikluskamp kasvas suuremaks, liitusid mu vend ja paar hipit. Venna uue 89-aasta Citröen'iga kruiisisime Papisaare sadamasse Saaremaal.  Sealt Vilsandile. Imeline koht see viimane. Vilsandil oli imeline festival ka. Kohtasin oma head silmarõõmu, kuigi ta väga palju mu silma ei rõõmustanud. Ainult ülimalt veidi. Siiski oli päris hea olla, kuigi üks päev hakkas mul kuskile kiire. See oli kummaline, Vilsandil ei ole tegelikult kuhugi kiiret.

Pärast huvitavaid seiklusi kõige läänepoolsema saare peal läksime Präänikuga Muhu saarele, Reedikule ja Mariale külla. Mõlemad meie head sõbrad. Ja seal oli mõnus, mõnus. Õhtul viskasime head leili, naersime, sõime. Hommikul käisime kukeseenel ning tegin kõikidele sellest hea kastme. Reedikul on tore kodu ja ta ema oli ka tore. 

Kui lõpuks Hiiumaale koju jõudsin, olin õnnelik, et mind on nii mõnus kodu ootamas. Täna õhtul hilja jõudsin. Sõrult sain koju ühe Mardiga, kes inspireeris kõrgelt lendama. Sõna otseses mõttes. Tema tegi näiteks piloodi paberid. 

Kodus olemist naudin, varsti lähen magama ning kui Präänik vähegi jaksab veel (ta oli meie megatripil maailma parim ja mõistlikum ja vapram koer), siis homme varahommikul sõidan üheks päevaks ja üheks ööks Tallinnasse. Sest kui ma augusti lõpus Värskasse kolin, siis saab "mu linnaks" Tartu või Põlva. Ma arvan. Ja siis ma Tallinnasse enam väga tihti ei pruugi sattuda. Sest see on kaugel. Ja piloodi pabereid mul veel ei ole. Aga auto plaanin endale küll varsti soetada. Kui kellelgi häid pakkumisi on, tehke häält. Hinnaklass jääb ca 500 euri piiridesse ja enam-vähem peaks see armas autoront liikuma. 

Jah, päris hea on ikka. Terve suve olin Hiiumaal ning see megatripp oli (on) kirss tordi peal!

läbi nagu läti raha.

Jah, selline elustiil nagu see suvi proovinud olen, on väsitav. Ja võrdlemisi igav. Annan endast siiski parima, et kuidagiviisi hakkama saada. 

Hiiumaal polegi sügisest hea tööotsa peale saanud, liigun suure tõenäosusega edasi lõunasse. Ikka sinna, kus juured on. Ehk õnnestub mul ka kunagi oma koht leida ja paikseks jääda. Ma loodan.

Päevad pudenevad käte vahelt läbi justkui liiv, miskit erilist meelde ei jää. Puhkepäevadel olen ma nii väsinud, et enamus ajast lihtsalt olen pikali voodis ning ei mõtlegi midagi teha. Heal juhul jalutan Präänikuga ja koristan ja kuulan raadiot ja võib-olla kohtan mõnda sõpra. That's it. 

Vahel on elu teisiti, vahel peab tegema asju, mida iseenesest ei viitsiks või ei tahaks. Praegune elu ei ole ligilähedaltki selline, mida ma pikas perspektiivis elada sooviksin. Aga siiski, kui olla kaelani sita sees, siis ei tasu pead norgu lasta... sest tänu väsitavale ja igavale eluetapile tuli mul meelde, mis ma elus tegelikult tahan. Või, mis ma arvan, et ma tahan. 

homme.

Homme kell 6 hommikul tuleb Priidu mu kahte hobust hindama. Kleemu üksildane töö ehk kannab vilja, oleks see vast tore.

http://www.youtube.com/watch?v=VYjpIQ_CPdE

go for whatever makes you happy

avatud

Viimasel ajal kerkivad soojad mälestused Austraaliast esile, mäletan seda tunnet, mis mu sees valdavalt oli. See oli üks mõnus tunne. Umbes sarnane tunne hakkab mul praegu ka sisse tekkima, loomulikult isemoodi. Mõlemates ehitasin ja ehitan elule vundamenti. See on päris nauditav.

Austraalia oli lähemal sellele, mis noored inimesed tavaliselt teevad. Minu praegune elustiil on ikka väga erinev sellest, millist mind ümbritsev maailm tavaliseks peab. Ja need mõlemad tunded on midagi sellist, mida elus mäletada. Need on mälestused, mis mind rikastavad ning need jäävad alatiseks elama, minu sees. Teised reisid on olnud mul liiga sündmusterohked  ja hullumeelsed, neid ma enda igapäevaeluga eriti võrrelda ei saa, need on omaette ooper. Neid nimetaks ma elukooli kiirkursusteks. Austraalias elasin ma mõnda aega "normaalset" elu erinevalt kõikidest muudest pikematest trippidest. Ei, tegelikult Šotimaal olen ka tavalise inimese elu elanud ehk siis töötanud. 

Näen, et märke tuleb aknast ja uksest, et varsti elus edasi liikuda. Mitte veel, aga sügisel/talvel. Tungi saarelt lahkuda küll ei ole, aga  sisetunne ja need elu märgid ütlevad, et siia takerduma jääda ei tasu. Igatahes, täna tajusin ühe vennaga vesteldes, mu ees on miljonite võimaluste maa, maailm on valla - võin valida millise tee tahan! Niiet, kõik head pakkumised on teretulnud - olen avatud!

the smell after rain

Seiklused jätkuvad. Mu rutiinne elu on päris nauditav, tööl on hea õhkkond, kerge on seal olla. Aga, kunas olen päeviti tööl, siis öösiti jalutan koeraga. Kord käisime koos Pilliga isegi umbes 25-30 km matkal, Käinast jala läbi vee Ruse laiule. See oli matk, ise ka ei uskunud, et sellise ette võtsime. Tagasiteel eksisime natuke ära, hakkasime muda sisse vajuma, aga õnneks miskit hullu ei juhtunud - jõudsin varahommikul väsinuna koju, jõin ühe kohvi ja siis läksingi õigel ajal tööle. Jalad olid küll hirmväsinud, pool matkast olin paljajalu, sest ligumärjad saapad hõõrusid  varbad verele. Ja Präänik on üks vapper koer, mis siin salata. Nii truult matkas, ujus; oli väsinud ja õnnelik. 

Vahepeal käis mul külas 2 tuttavat, tegelt, üks oli veel enne küllatulemist päris võõras. Kaks venda, nendega koos jälle seiklesime. Õigetel matkasellidel oli ka priimus ja pann kaasas, lambi kohtades jõime kohvi ja praadisime muna. Üldse, Mihkli matkased kokandusoskused olid väga tasemel. Päris mõnus oli taevas õhtuseid pilvi vaadelda, samal ajal heinakuhjas leiba luusse lasta...

Vahepeal jäi taaskord päris palju öid vahele. Magamata jõuab küll palju, aga tunnistan, et lõpuks ma väsisin ära. Ja siis ulpisid kõik jamad kohe pinnale. Mu sügav naiivsus ja positiivsus tahtsid mind paariks päevaks maha jätta... Sain aru, et nüüd on aeg inimeseks hakata. Teoreetiliselt. Peaks endale mingit laadi sihi või eesmärgi seadma, mille poole püüelda. Igatahes, praegu olen ma tööinimene ja ei mõtle enam nii palju kui töötuna olles. Igati meeldiv oli see talv siin Hiiumaal, kus rahus oma elu elasin, aga jah, ülemõtlemise algeid hakkas juba ilmnema. Seega, oligi viimane aeg tööle asuda!

Eile tulin töölt koju ja oh üllatust, koera kodus polnudki. Ta oli lahtisest aknast välja hüpanud. Tegin väikse jalutuskäigu siis ilma koerata ja kui tagasi kodu juurde hakkasin jõudma, jooksis üks hunt mulle vastu. Ta oli lambaid taga ajamas käinud ja haises ka nagu tõeline koduloom. Ta olevat seal lambakarjas päris palju pahandust korda saatnud, lambad pidid lausa üle aedade hüppama. Igatahes, seikles temagi üksi natuke ja siis läksime hiljem koos jalutama ka. Vihma sadas, mul oli kauboi müts peas, mis vihma korral on erakordselt praktiline riietusese.

Jalutasin koolimajast mööda, öö oli juba käes. Keegi oli siiski veel seal ning mängis kogu kirega klaverit. Nii kuradima hästi. Istusin seal lahtise akna all ning lasin end muusikal kanda. Ja milline lõhn suvise vihmasaju järel on... Ma nautisin seda tõepoolest väga.

Ja täna on ühest tööst vaba päev, naudin seda ka. Hobuseid saan õpetada, millal iganes ise tahan. Täna juba käisin nende juures. 

Ja viimase aja kuum hitt ka:

Looking for Freedom

Roadtrip Rumeeniasse Trollide seltsis.

Hiiumaalt lahkusin umbes kaks nädalat tagasi, peatusin hetkeks Tallinnas. Kulgesime sihipäraselt mööda vanalinna mõne sõbraga ja siis läksin Lõuna-Eestisse vanematele külla. Ujusin imemõnusas soojas järves, tundsin end tõepoolest kui kala vees. Vennad-õed-lapsed olid ka, pool kampa oli koos. Marguse ja Mardiga tühjendasime kalavõrke ja proovisime kanuuga Eskimo pööret teha... pean tõdema, et see oli lõbus! Vanematel on seal kodus üleval üks tuba, kus saime end Präänikuga mõnusalt sisse ka seada. Palaval keskpäeval sai Präänik seal magada ja mina järves ujuda. Ja vanematel on lisaks kahele pössale ja kitsele veel pardid. Jeemen, need pardid olid uskumatult armsad, mõtlesin, et ühel päeval elavad minu kodus ka pardid. Noh, mitte selles praeguses Hiiumaa kodus, aga tulevases oma kodus.

Tagasiteel sõitsime Vihterpalusse, kus on Kati-Mardi maakodu. Mart sai isalt kaks mesilasperet, kes uue kodu Vihterpalus endale said. Mul ei olnud kaitserüüd ja üritasin seal seda kolimisaktsiooni uudistada, kuid jah, sain nõelata. Otse näkku! Õnneks paiste ei läinudki. Tegime Mardi Bitcoinide eest ostetud uues saunas ühe leili ja sõitsime Tallinnasse.

Tallinnas algas Unetute Ööde (Filmi)Festival. Noh, magamatuna tekib justkui uus dimensíoon ning kogu elu tunduski olevat kui filmis. Matkasin ja seiklesin vanalinna müüride vahel mitmeid ööpäevi koos Prääniku ja mõne sõbraga. Kohtasin väga mitut uut ja huvitavat inimest - seda juhtub peaaegu alati, kui ei maga. Kõik asjad sujusid nii nagu pidid. Tajusin õhkõrnalt mõtte ja sõna võimu - praktiliselt iga mõte ja sõna leidis tee füüsilisse maailma.

Ja siis otse, magamata, läksin reisile koos Trollidega. Sõitsime autoga Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari-Rumeenia marsruudil. Sellisel, nii turvalisel ja peaaegu planeeritud reisil ma polnud varem käinud. See tegi asja eriti huvitavaks. Ja ka seltskond oli midagi muud kui igapäevaelus harjunud olen. Reisikaaslaste näol oli tegemist edukate inimestega, kuid kes on oma "maailmades" väga kinni. Kõik, peale ühe, olid taaskord vanuses 40+. Võib väita, et seltskond oli värvikirev ning hetkegi igavust ma seal ei tundnud. Ainukeseks miinuseks võib välja tuua selle, et liigutasin end vähe, enamus aja istusin autos ja see oli väsitav. Nii pikka maad ikka annab autoga maha sõita... kokku umbes 4500 km kaheksa päeva jooksul vist. 

Enne Hiiumaad peatusin veel üheks ööks Tallinnas, ja oh, jumal, kui head energiat sealt ma sain. Mul hakkb nüüd natuke rutiinsem elu, sain Hiiumaal ühe töökoha veel. See hobuseõpetamise töö jääb alles, seda hakkan varahommikutel tegema; aga et ära elada, pean veel ühe tööotsa võtma. Tundub päris hea ots olevat, homme on esimene päev. Aga enne Tallinna head energiat tundus mulle see rutiinne tihe elu natuke hirmuäratav. Sain tänu kääbusest sõbrale M-sele sellest üle. Sest tööle pean ma minema, niigi lasin juba asja üle võlli. Ja miks siis seda tööleminekut mitte nautida? Juba kuu või poolteist või isegi kaks olen tõepoolest rott olnud, sest ei osanud enda raha-tööasju piisavalt adekvaatselt planeerida. Ja töö talus, mille peale kindel olin, läks veits teisiti ja sellest ma ära ei saa mittekuidagimoodi elada. Võtsin kõike liiga lebolt ja elasin nagu tõeline hipi - õhust ja armastusest. Vähemalt, kooli diplom ongi nüüd füüsilisel kujul mul kodus olemas. See leevendab kogu rahamurevärki, midagi sain siiski tehtud ka enda mõnusalt lebo eluetapi jooksul. Ja see tühipaljas paber annab salamisi mingi turvatunde.

Aga jah, nüüd pean mõne hea sõjaplaani siiski välja mõtlema, et kuidas palgapäevani ära elada - nii, et ei koer ega mina nälga ei jääks. Tegelt, nälga ei jää - seda on kõik rääkinud. Esimest korda elus on mul arve maksmata ja see tekitab eriti kiire nõudluse sõjaplaani järgi:

SEB 10010205026018 

Marelle Mangus