Tali tuli õuele.

Lõpuks siis jõudiski kätte see kauaoodatud imeilus talv. Mina kolisin uude korterisse elama, niiet, kes kirja või postkaarti  tahab saata, siis mu aadress on Pikk 28-4, Värska 64001, Põlvamaa.

Ja otseloomulikult külla on ka kõik oodatud, nüüd on kodu suurem ja külalisi saab tulla kasvõi kuhjaga!

jõulud 2013

Ongi need jõulud möödas, kevadiselt. Ilm on ju soe, vahel on isegi päikest näha. Mul on jõulupuhkus, nüüd juba paistab uuest nädalast jällegi tööpõli. Puhkus on mõnus, mul on natuke rohkem aega tegeleda eriti südamelähedaste asjadega. Mul on natuke rohkem aega magada. Ma olen isegi paar korda loodusesse matkama jõudnud...

Käisime Pauli ja Präänikuga Tallinnas reisil. No, kus oli alles tore üle pika aja oma lähedasi näha, teatris ja kontsertil käia, korra linnaõhku hingata. Kuigi linnaõhk oli must ja mitte just nii idülliline, aga siiski oli mu kopsudele seda vaja. Kiire on see elutempo seal linnas, kiirelt külastasime mitmeid-mitmeid-mitmeid sõpru, tegime nalja, käisime söömas, poes jne, aga ikka kõikjale ei jõudnud, näiteks linnuvaatlusmatk Paljassaarde jäigi vaid mõtte tasandile. Hea oli ka tagasi oma koju jõuda. 

Jõuluhommikul oli ilus kevadilm. Olime siis juba tagasi Värskas. Võtsin koera ja läksin jalgsi Tonjasse, sinna, kus see hobune on. Tee peal nägin üht tuttavat, kes enda juurde kohvile kutsus. Seal oli veel mitmeid tuttavaid. Tõeliselt kevadine oli nende päiksepaistelisel terrassil. Jalutasin siis edasi ning käisin natuke ratsutamas. Oh jumal, kui hea meel mul selle üle on, et saan seal vahepeal selle hobusega tegelemas käia! Peas on tärganud mingi mõte endalgi kevadel paar hobust soetada, siin on karjamaid küllaga. 

Tegelikult, mõtteid on pähe veelgi tärganud. Selliseid kergelt muinasjutulisi.

jõuluhommikul teel ratsutama.

leidsin, mis otsisin.

november. again. time flies.

@ Tartu

Mõni aeg tagasi oli mul Tartus koolitus, huvitav ja edasiviiv. Tööalane. Jäin sinna üheks ööks, otsustasin luksust nautida ning ööbisin hotellis. Õhtul kutsusid Sandra ja Triin mind Curly Strings'i kontsertile ning pean tunnistama, et see oli võrdlemisi hea kontsert. Mulle tõesti meeldis! Üldse, mulle meeldis seal Tartus need kaks päeva mööda saata, käia kaltsukates ja mõnusates kohtades söömas ja mis põhiline, meeldis ka koolitusel natuke targemaks saada. Aga pärast seiklust oli oh, kui hea koju jõuda! 

@ home

Olengi nüüd ametlikult oma elukorraldusega Värskas ära harjunud. Töölkäimine on loomulik igapäevane osa ning see üllataval kombel isegi meeldib mulle.  Kindlasti mängib suurt rolli selles ka mu põhilise töökaaslasega hea koostöö. 

Leidsin lähistelt ühe hobuse, kellega saan tegelemas käia. Pean tunnistama, et see on kuradima äge. Esialgu ta muutus küll kurjaks ja tahtis mind alla visata, aga paistab, et nüüd hakkab ka tema ära harjuma minuga. See osa elust mulle eriti meeldib.

Leidsin lisaks hobusele ka ühe printsi. Peaaegu. Võib-olla. 

Ükskord käisin isegi korraks Tallinnas, selle hetke võib võtta kokku ühe sõnaga: KULDAEG. See kogu elu seal kaugel kodumaa otsas on kuidagi eriti südamelähedane ning aeg-ajalt väike doseering vanalinna, häid sõpru, klassikat... see on oluline. See annab jõudu. Aga seal elamise peale ma küll hetkel ei mõtle. Võib-olla kunagi kaugemas tulevikus hakkan mõtlema. Sest, olgem ausad, õpetaja palgast Tallinnas kvaliteetselt ära elada paistab üpris lootusetu ettevõtmine... ning neid ilusaid männimetsasid ja järvi ka seal ei ole. Seal on midagi muud. Midagi sellist, mis ajab mind jälle üheks ööks Tallinnasse, enne road-tripi Hiiumaale. Mmm.

untitled

Uus hitt.

harjumine.

Kohanen vaikselt Värska eluga, käin vahel hommikul enne töööd kukeseenel ning valmistan neist hommikusöögi. Ja mul on hea kohvikeetmiskann, saan nüüd iga hommik maitsvat kohvi juua. Ja siis vahel täidan enda kõhtu metsas mustikate ja pohladega. See on mõnus! Või vahel istun lihtsalt sambla peal ja olen. Ei tee ega mõtle midagi, kuulan vaid, kuidas ronk hüüab. See on hea, täpselt see, mida otsin. Hetkel omamoodi meeldib see üksiku hundi moodi metsas hulkumine, küll koeraga koos. 

Aga vahel istun väikeses omamoodi armsas korteris - nimetagem seda hetkel koduks - justkui haiguse ja väsimuse vangis. Ja naudin seda, vaatan "Sex and The City't" või loen enda vanavanemate armastuskirju, söön kõike jampsi, mida tavaliselt väldin, aga nüüd söön. Ja ma ei tunne end selle pärast halvasti. Olen miskipärast väsinud ja siis ongi hea vahel lebos olla. See korter on küll armas, aga kass Iti ei saa iseseisvalt väljas käia, sest hetkel elan seal, kus naabritele karvasabad ei meeldi. Iti käib rihma otsas nagu koer, arvasin et ta on need oskused enda vaba eluga ära unustanud, aga ei. Ta on uskumatult tubli. Präänik on ka uskumatult tubli. Kuid ideaalis annaks ikka kassile veits rohkem vabadust. Niiet, kui enda elukorraldusega siinkandis ära harjun ja kuskilt parem elamise pakkumine tuleb, võtan vastu!

Aga jah, olen haige. Mul on köha, päris korralik teine. Tahaks juba terveks saada. Tööl on haigena võrdlemisi ebamugav olla. Näiteks laste magamise ajal on hirm, et äkki äratan mõne enda koleda köhaga üles. Siiani pole veel seda juhtunud. Õnneks. Niipalju siis lõunamaa elust, haigeks  jäin ikka. Üldse, viimase 2 aasta jooksul olen ma liiga tihti haigeks jäänud. Just mingid nohud ja köhad kimbutavad. Natuke tundub nagu oleks see seotud sellega, et kui Austraaliast ja Indoneesiast kodumaale naasesin, ei kohanenud enam ära. Noh, nüüdseks peaks küll juba kohanenud olema.

Vahepeal sain aasta vanemaks ka. Tore, üllatusena tuli isegi üks sõber külla. Koos koeraga. Niiet, oli päris karvane kamp koos. Naabritele meelepärane. Pidu toimus kooliaias kaskede all, õhtupäikese paistel pikniku näol. Loodetavasti tuleb aastatega tarkust ka juurde. Ja ma loodan, et tuleb aasta, täis loodust, tervist ja armastust ning ma loodan, et ma harjun oma uutmoodi elukorraldusega ilusti ära. Nüüd ma olengi normaalne inimene, kes käib E-R tööl. Challenge accepted! 

Käisin ka Tartus, oli ülivõrdes hea aeg. Põhiaja võttis endale üks huvitav koolitus, kuid selle kõrvalt kohtasin paari head sõpra, Emajõge, oma onu  ja vana head härra Käsnapuud. Viimasega aega veetes tema laemaalingutega vanalinna korteris, tuli võluväel võimalus teatrisse minna. Ja kurat, kus oli alles hea etendus ("Mutantants"). Ja olen õnnelik, et Tartu asub minust vaid 80 km kaugusel. Mõned käigud sinna hoiavad tõenäoliselt mu elu tasakaalus. Vahel on linnaõhku vaja. 

elu lõunamaal.

Tallinnas veetsin kullast aega kallite sõpradega. Tähistasime Vana Toomasega koos seal Mattiase ja Mardi korteris Eesti taasiseseisvumist. Meie pidulikus olemisest ei tulnud puudu ei naerust, ei isamaalistest lauludest, ei katustel ronimisest, ei söögist, ei joogist, ei millestki. Kõike oli külluses. Olin õnnelik, et ise nii noor ja nii hea on olla.

Järgmisel päeval sõitsime Präänikuga väsinuna saarele tagasi. Ning hakkasime asju pakkima, Präänik oli segaduses, proovis ka end kohvrisse ära mahutada - ta ei saanud aru, mis toimub ja kuhu ma/me minema hakkame. Ajasin veel viimseid asju seal saarel mõne päeva. Näiteks, viisin puud kuuri, valmistasin sõpradele küpsiseid, esitasin veel ühe hobuse ära, käisin sõpradel külas... 

Ja siis eile kolisime mina ja Präänik ja Iti Värskasse. Siin on männid kõrged, lõhn hea ja päike päris ere. Igati lõunamaine. Hetkel ma veel päris täpselt ei tea, kus ma elama hakkan. See peaks selguma neljapäeval. Selgusetus tuli sellest, et üks naaber ei julge koeraga kõrvuti korteris elada ning nüüd võib-olla õnnestubki mul üks teine korter saada, samas majas. Paar ruutmeetrit suurem ja natuke kunstilisem. Praegusesse ei levi Klassikaraadio, ehk sinna teise levib. Eks näis, milline kodu mulle siis tuleb. Mõnus igatahes. 

Niiet, kõik olete mulle siia Värskasse külla oodatud!

megatripp.

Sissejuhatus tuleb random ning üldse 2011 aasta algusest. Nimelt, olin koos Kaisaga Lõuna-Hispaanias tripil. Kohalikult vanamehelt üürisime Granadas selle korteri ja jagasime seda ühe kohaliku kunstilembelise naisega. Nüüd, korter on jälle üürimises, võtke rendile, kes lahedat aega selles imelises linnas veeta tahab! Omanik aga inglise keelt ei räägi ning asju saaks ajada lihtsamini hispaania keeles.

Kui nüüd aga tagasi tänapäeva seigelda, siis saabusin just megatripilt. Viimane tööpäev seljatatud, seilasime Präänikuga otse Haapsalusse. Seal veetsime öö sõbra pool. Hommikul tuli mega bussitripp Setumaale, Värskasse. Sinna viis elu, sest läksin töövestlusele. Paistab, et kõik laabus sujuvalt ning alates 2. septembrist jätkan seal oma teekonda. Sellest kohast saab mu uus kodu.

Siis sõitsime Antsla kanti, olime ühe öö mu vanemate juures ja ühe öö ilusa tähistaeva all. Tähti langes lugematul hulgal. Ja külm oli. Ujusin seal lõunamaistes juba jahenevates järvedes ja olin õnnelik. 

Seikluskamp kasvas suuremaks, liitusid mu vend ja paar hipit. Venna uue 89-aasta Citröen'iga kruiisisime Papisaare sadamasse Saaremaal.  Sealt Vilsandile. Imeline koht see viimane. Vilsandil oli imeline festival ka. Kohtasin oma head silmarõõmu, kuigi ta väga palju mu silma ei rõõmustanud. Ainult ülimalt veidi. Siiski oli päris hea olla, kuigi üks päev hakkas mul kuskile kiire. See oli kummaline, Vilsandil ei ole tegelikult kuhugi kiiret.

Pärast huvitavaid seiklusi kõige läänepoolsema saare peal läksime Präänikuga Muhu saarele, Reedikule ja Mariale külla. Mõlemad meie head sõbrad. Ja seal oli mõnus, mõnus. Õhtul viskasime head leili, naersime, sõime. Hommikul käisime kukeseenel ning tegin kõikidele sellest hea kastme. Reedikul on tore kodu ja ta ema oli ka tore. 

Kui lõpuks Hiiumaale koju jõudsin, olin õnnelik, et mind on nii mõnus kodu ootamas. Täna õhtul hilja jõudsin. Sõrult sain koju ühe Mardiga, kes inspireeris kõrgelt lendama. Sõna otseses mõttes. Tema tegi näiteks piloodi paberid. 

Kodus olemist naudin, varsti lähen magama ning kui Präänik vähegi jaksab veel (ta oli meie megatripil maailma parim ja mõistlikum ja vapram koer), siis homme varahommikul sõidan üheks päevaks ja üheks ööks Tallinnasse. Sest kui ma augusti lõpus Värskasse kolin, siis saab "mu linnaks" Tartu või Põlva. Ma arvan. Ja siis ma Tallinnasse enam väga tihti ei pruugi sattuda. Sest see on kaugel. Ja piloodi pabereid mul veel ei ole. Aga auto plaanin endale küll varsti soetada. Kui kellelgi häid pakkumisi on, tehke häält. Hinnaklass jääb ca 500 euri piiridesse ja enam-vähem peaks see armas autoront liikuma. 

Jah, päris hea on ikka. Terve suve olin Hiiumaal ning see megatripp oli (on) kirss tordi peal!

läbi nagu läti raha.

Jah, selline elustiil nagu see suvi proovinud olen, on väsitav. Ja võrdlemisi igav. Annan endast siiski parima, et kuidagiviisi hakkama saada. 

Hiiumaal polegi sügisest hea tööotsa peale saanud, liigun suure tõenäosusega edasi lõunasse. Ikka sinna, kus juured on. Ehk õnnestub mul ka kunagi oma koht leida ja paikseks jääda. Ma loodan.

Päevad pudenevad käte vahelt läbi justkui liiv, miskit erilist meelde ei jää. Puhkepäevadel olen ma nii väsinud, et enamus ajast lihtsalt olen pikali voodis ning ei mõtlegi midagi teha. Heal juhul jalutan Präänikuga ja koristan ja kuulan raadiot ja võib-olla kohtan mõnda sõpra. That's it. 

Vahel on elu teisiti, vahel peab tegema asju, mida iseenesest ei viitsiks või ei tahaks. Praegune elu ei ole ligilähedaltki selline, mida ma pikas perspektiivis elada sooviksin. Aga siiski, kui olla kaelani sita sees, siis ei tasu pead norgu lasta... sest tänu väsitavale ja igavale eluetapile tuli mul meelde, mis ma elus tegelikult tahan. Või, mis ma arvan, et ma tahan.