the smell after rain

Seiklused jätkuvad. Mu rutiinne elu on päris nauditav, tööl on hea õhkkond, kerge on seal olla. Aga, kunas olen päeviti tööl, siis öösiti jalutan koeraga. Kord käisime koos Pilliga isegi umbes 25-30 km matkal, Käinast jala läbi vee Ruse laiule. See oli matk, ise ka ei uskunud, et sellise ette võtsime. Tagasiteel eksisime natuke ära, hakkasime muda sisse vajuma, aga õnneks miskit hullu ei juhtunud - jõudsin varahommikul väsinuna koju, jõin ühe kohvi ja siis läksingi õigel ajal tööle. Jalad olid küll hirmväsinud, pool matkast olin paljajalu, sest ligumärjad saapad hõõrusid  varbad verele. Ja Präänik on üks vapper koer, mis siin salata. Nii truult matkas, ujus; oli väsinud ja õnnelik. 

Vahepeal käis mul külas 2 tuttavat, tegelt, üks oli veel enne küllatulemist päris võõras. Kaks venda, nendega koos jälle seiklesime. Õigetel matkasellidel oli ka priimus ja pann kaasas, lambi kohtades jõime kohvi ja praadisime muna. Üldse, Mihkli matkased kokandusoskused olid väga tasemel. Päris mõnus oli taevas õhtuseid pilvi vaadelda, samal ajal heinakuhjas leiba luusse lasta...

Vahepeal jäi taaskord päris palju öid vahele. Magamata jõuab küll palju, aga tunnistan, et lõpuks ma väsisin ära. Ja siis ulpisid kõik jamad kohe pinnale. Mu sügav naiivsus ja positiivsus tahtsid mind paariks päevaks maha jätta... Sain aru, et nüüd on aeg inimeseks hakata. Teoreetiliselt. Peaks endale mingit laadi sihi või eesmärgi seadma, mille poole püüelda. Igatahes, praegu olen ma tööinimene ja ei mõtle enam nii palju kui töötuna olles. Igati meeldiv oli see talv siin Hiiumaal, kus rahus oma elu elasin, aga jah, ülemõtlemise algeid hakkas juba ilmnema. Seega, oligi viimane aeg tööle asuda!

Eile tulin töölt koju ja oh üllatust, koera kodus polnudki. Ta oli lahtisest aknast välja hüpanud. Tegin väikse jalutuskäigu siis ilma koerata ja kui tagasi kodu juurde hakkasin jõudma, jooksis üks hunt mulle vastu. Ta oli lambaid taga ajamas käinud ja haises ka nagu tõeline koduloom. Ta olevat seal lambakarjas päris palju pahandust korda saatnud, lambad pidid lausa üle aedade hüppama. Igatahes, seikles temagi üksi natuke ja siis läksime hiljem koos jalutama ka. Vihma sadas, mul oli kauboi müts peas, mis vihma korral on erakordselt praktiline riietusese.

Jalutasin koolimajast mööda, öö oli juba käes. Keegi oli siiski veel seal ning mängis kogu kirega klaverit. Nii kuradima hästi. Istusin seal lahtise akna all ning lasin end muusikal kanda. Ja milline lõhn suvise vihmasaju järel on... Ma nautisin seda tõepoolest väga.

Ja täna on ühest tööst vaba päev, naudin seda ka. Hobuseid saan õpetada, millal iganes ise tahan. Täna juba käisin nende juures. 

Ja viimase aja kuum hitt ka:

Looking for Freedom

Roadtrip Rumeeniasse Trollide seltsis.

Hiiumaalt lahkusin umbes kaks nädalat tagasi, peatusin hetkeks Tallinnas. Kulgesime sihipäraselt mööda vanalinna mõne sõbraga ja siis läksin Lõuna-Eestisse vanematele külla. Ujusin imemõnusas soojas järves, tundsin end tõepoolest kui kala vees. Vennad-õed-lapsed olid ka, pool kampa oli koos. Marguse ja Mardiga tühjendasime kalavõrke ja proovisime kanuuga Eskimo pööret teha... pean tõdema, et see oli lõbus! Vanematel on seal kodus üleval üks tuba, kus saime end Präänikuga mõnusalt sisse ka seada. Palaval keskpäeval sai Präänik seal magada ja mina järves ujuda. Ja vanematel on lisaks kahele pössale ja kitsele veel pardid. Jeemen, need pardid olid uskumatult armsad, mõtlesin, et ühel päeval elavad minu kodus ka pardid. Noh, mitte selles praeguses Hiiumaa kodus, aga tulevases oma kodus.

Tagasiteel sõitsime Vihterpalusse, kus on Kati-Mardi maakodu. Mart sai isalt kaks mesilasperet, kes uue kodu Vihterpalus endale said. Mul ei olnud kaitserüüd ja üritasin seal seda kolimisaktsiooni uudistada, kuid jah, sain nõelata. Otse näkku! Õnneks paiste ei läinudki. Tegime Mardi Bitcoinide eest ostetud uues saunas ühe leili ja sõitsime Tallinnasse.

Tallinnas algas Unetute Ööde (Filmi)Festival. Noh, magamatuna tekib justkui uus dimensíoon ning kogu elu tunduski olevat kui filmis. Matkasin ja seiklesin vanalinna müüride vahel mitmeid ööpäevi koos Prääniku ja mõne sõbraga. Kohtasin väga mitut uut ja huvitavat inimest - seda juhtub peaaegu alati, kui ei maga. Kõik asjad sujusid nii nagu pidid. Tajusin õhkõrnalt mõtte ja sõna võimu - praktiliselt iga mõte ja sõna leidis tee füüsilisse maailma.

Ja siis otse, magamata, läksin reisile koos Trollidega. Sõitsime autoga Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari-Rumeenia marsruudil. Sellisel, nii turvalisel ja peaaegu planeeritud reisil ma polnud varem käinud. See tegi asja eriti huvitavaks. Ja ka seltskond oli midagi muud kui igapäevaelus harjunud olen. Reisikaaslaste näol oli tegemist edukate inimestega, kuid kes on oma "maailmades" väga kinni. Kõik, peale ühe, olid taaskord vanuses 40+. Võib väita, et seltskond oli värvikirev ning hetkegi igavust ma seal ei tundnud. Ainukeseks miinuseks võib välja tuua selle, et liigutasin end vähe, enamus aja istusin autos ja see oli väsitav. Nii pikka maad ikka annab autoga maha sõita... kokku umbes 4500 km kaheksa päeva jooksul vist. 

Enne Hiiumaad peatusin veel üheks ööks Tallinnas, ja oh, jumal, kui head energiat sealt ma sain. Mul hakkb nüüd natuke rutiinsem elu, sain Hiiumaal ühe töökoha veel. See hobuseõpetamise töö jääb alles, seda hakkan varahommikutel tegema; aga et ära elada, pean veel ühe tööotsa võtma. Tundub päris hea ots olevat, homme on esimene päev. Aga enne Tallinna head energiat tundus mulle see rutiinne tihe elu natuke hirmuäratav. Sain tänu kääbusest sõbrale M-sele sellest üle. Sest tööle pean ma minema, niigi lasin juba asja üle võlli. Ja miks siis seda tööleminekut mitte nautida? Juba kuu või poolteist või isegi kaks olen tõepoolest rott olnud, sest ei osanud enda raha-tööasju piisavalt adekvaatselt planeerida. Ja töö talus, mille peale kindel olin, läks veits teisiti ja sellest ma ära ei saa mittekuidagimoodi elada. Võtsin kõike liiga lebolt ja elasin nagu tõeline hipi - õhust ja armastusest. Vähemalt, kooli diplom ongi nüüd füüsilisel kujul mul kodus olemas. See leevendab kogu rahamurevärki, midagi sain siiski tehtud ka enda mõnusalt lebo eluetapi jooksul. Ja see tühipaljas paber annab salamisi mingi turvatunde.

Aga jah, nüüd pean mõne hea sõjaplaani siiski välja mõtlema, et kuidas palgapäevani ära elada - nii, et ei koer ega mina nälga ei jääks. Tegelt, nälga ei jää - seda on kõik rääkinud. Esimest korda elus on mul arve maksmata ja see tekitab eriti kiire nõudluse sõjaplaani järgi:

SEB 10010205026018 

Marelle Mangus

Tallinn - Laukna - Käina

Nüüdsest on minu puhul tegemist kõrgharitud inimesega, diplomeeritud persepühkijaga! Hurraa - saingi ülikooli lõpetatud, oma lõputöö ootamatult edukalt kaitstud!

Tähistasin seda peoga, kõiksugu karvased ja sulelised sõbrad, pereliikmed kohtusid; muide minu vanemate vanas majas. Uutest omanikest said ruttu sõbrad" Oli tore. Mõned sõbrad on ikka nii kuradima head! Mõne sõbraga saab lihtsalt nii avatult rääkida!

Järgmisel varahommikul pärast kahetunnist und võttis mind peale vana hea sõber Merle, kes viis mu Märjamaale Mariale külla. Võtsime viimasega Sierrari ja kihutasime mööda kohalikke kruusateid, kuulasime kärisevat kasetti ja olime õnnelikud, et meil on teisipäeva keskpäeval aega niimodi trippida. Et meil on aega niimodi seda suve nautida. Jube mõnus oli Kasari jõe peal sillal einestada, pärast Maria pool Lauknal mõnusalt lõunast und magada. See oli uks seda sorti puhkus, millest unistasin.

Kojusõit läks eriti libedalt ning tõesti hea oli kodu uksest sisse astuda. Läksin Präänikuga jalutama. Jälle tore seiklus. Siin Hiiumaal on ikka mingi omamoodi võlu! 

Hiiu seiklus.

Olen nüüd mõnda aega Hiiumaal olnud. Siin on hea, suvi juba piilub. Veedan iga päev tunde Präänikuga jalutades. See on nii kuradima mõnus, lihtsalt jalutada, vaadelda vikerkaari, kuulata linnulaulu, tunda suve lõhna; või siis joosta varahommikuse kaste sees, tunda elu voolamas iseendas.

Tööd pole ma veel tegema hakanud, aga olen vaimselt end ette valmistanud, et seal Kleemu üksinduses hästi hakkama saada. Mulle on see asjade korraldus isegi väga meeldima hakanud. Olen oma tähelepanu positiivsele poolele pööranud ning ootan huviga juba töö tegemist. See töö on ideaalne selles mõttes, et see ei ahelda mind. Ma jään vabaks ja saan oma kaootilist elu rahus edasi elada. Saan minna Vilsandile varsti, ma loodan! 

Siin saarel on põnev. Mul on mõned väga head sõbrad tekkinud. Mõne juurde satun pea iga koera jalutuskäiguga, mõnd näen harvem. Mulle inimesed meeldivad!

Üks õhtu jõime Anu juures veini, kapten Keldri Enn oli ka kambas. See oli ideaalne õhtupoolik! Mul oli nii vaba olla, see oli spontaanne Kärdla reis! Ja jututeemad olid südamlikud, edasiviivad, inspireerivad. Käisime õues, minus võttis võimust väike tüdruk, kes kingad jalast heitis ja koos koeraga kõrvenõgeste vahel ringi jooskis. Udu sees.

Teine õhtu oli pidu Marti juures. Tal oli sõber enda abikaasaga külas. Avastasin end olukorras, kus seltskond koosnes kahest koerast, kolmest 40+ inimesest ja minust. See oli omamoodi huvitav, aga tajun, et erinevate generatsioonide väärtushinnangud 100 protsendiliselt ei kattu. Olen nõus nende filosoofiaga, et elust tuleb kõike võtta, mis võtta on. Aga ma otsin elult veelgi rohkemat kvaliteeti, otsin enamat. Nad kõik on väga edukad ning olemustest on näha, et nad oskavad enda elu-olusid päris hästi korraldada. See on peaaegu imetlusväärne. Tegelt, mis siin salata, see on kuradima imetlusväärne, kuidas need tüübid elanud on. Aga siiski, ma otsin elus enamat. Minu jaoks ei ole piisavat kvaliteetne ajaveetmise viis labaste naljadega ebasobivas kontekstis, ma ei saa ega ei taha sinna midagi parata. Ma olen viisakas inimene ning tõepoolest viisakus on üks omadus, mida ma hindan. Ja tunnen, et mina tahaks 50-aastasena enamat. Ma ei oska päris täpselt väljendada, mis see enam siis on, aga igatahes soovin ma ellu rohkem armastust. Ma ei tahaks kunagi raha või kuulsuse maailma ära eksida. Aga huvitav on suhelda inimestega, kes justkui pisut eksinud on. Vähemalt läbi minu vaatevinkli. Aga, egas me kõik anname endast elus parima. Kellelgi õnnestub üks, kellelgi teine. Elu on selline. 

Mulle meeldib ausus ning olen õnnelik, et ise iga päevaga aina ausamaks ja ausamaks muutun. Ka iseendale ma enam nii palju ei valeta kui varem ja seetõttu on mul tekkinud enesedistsipliin. Ma julgen olla mina ise. Kes aktsepteerib seda, sellega saan ma väga lihtsalt sõbraks. Kellele tundun ma liiga kummaline, siis las tundun. Mina kellegi teise elu elama ei hakka, elan omaenda loo järgi. Tantsin oma pilli järgi. Kellele see pillirütm meeldib, võib tulla kampa mängima.

Ja mulle on hakanud tasapisi ideaalse mehe kujutelm tekkima, puhkava vanaisa eeskujul. Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, et tema sarnast meest ma endale tahangi. Ta oli tõeline džentelmen, alati puhas, aus, julge. Oma mehele lisaksin veel natuke loominguhõngu ja seiklushimu juurde. 

elu kui filmis jätk.

Nonii, külajutud on juba minu ja Marti - soliidses eas sõber - sebimisest ikka leekides. Kui ma näiteks enda madratsi Marti autoga saarele sain, siis kõige suuremad latatarad juba pläägutasid, kuidas Marti ostis endale kahekohalise madratsi jne. Oh, oh, ooo. Selline külaklatš.

Eelmine suvi mul oli talus ideaalne töö. Ma olin rohkem kui rahul. Aga miskipärast mu õnn on nüüd pöördunud. Nimelt, mulle pakutakse töötamise võimalust erakluses. Ikka töötan sama talu jaoks, aga teises kohas. Kohas, kus ei ole mitte kedagi. Ja töö ülesanneteks saab noorte hobuste õpetamine.

Nojah, pean leppima antud olukorraga ja pean õppima, mis sest õppida annab. Olen arvestanud, et sel suvel töötan ja olen saare peal. Praegu on mu kodu siin. Niiet, paras väljakutse on mu teele tõugatud või olen ma ta ise tõmmanud. Aga naljakas ka. Ja uskumatu. Olen püüdnud peas keereldes mingisuguseid motiive tabada, miks siis selline muudatus... justkui mingeid hägusaid motiivilaike on tajuda. Ja need on liialt  absurdsed, et reaalsuse piiridesse mahutuda...

Väike ootusärevus on tekkinud lisaks segadusele selle uue olukorra tõttu. Ja kuidagi omamoodi vaba tunne ka, ma ei tea, miks.






Võib-olla tõesti ei võta ma antud olukorda lihtsalt reaalsena veel. Ei tea.

elu kui filmis.

Bakalaureusetöö on nüüd kooli esitatud, arvasin, et see tekitab utoopilse rõõmu tunnete puhangu. Aga ei, see ei tekita üldse tunnet. Pigem on natuke sihitu olla, mis edasi saab? Nüüd ma polegi enam ju üliõpilane, see kooli lõpetamine hoidis elu mõtestatuna. Nüüd peaks nagu normaalset elu elama hakkama.

Muidu, Tallinnas käik oli üle ootuste. Juba esimesel õhtul sattusime Präänikuga mööda linna seiklema. Istusime Kalasadamas sooja õhtupäikese käes, nautisime olukorda. Seiklesime vanalinnas ja läksime Kohta. Esimest korda tajusin selle baari vägevat olemust. Hoov on suure vankri kujuga, hea oli seal sõprade seltsis ilusalt aega veeta. Tahtsin Elephants from Neptune'i kontsertile minna ning see õnnestus ka, Mart läks koju magama ja oli rõõmuga nõus Prääniku nii kauaks enda juurde võtma. See Mart on üks hea sõber, ma ütlen! Ja see kontsert oli ka ebamaiselt hea.

Siis oli ERKI-moeshow jaoks videoklipis hunti vaja ja tänaval tuldi juurde ja paluti Präänikut filmivõtetele. Täitis hundi rolli öises metsas väga tublisti.

Käisin mõnusalt saunas, tundsin, et elus peab lihtsalt kvaliteeti olema. Ja kvaliteet peitub miljonis imepisikeses asjas. See saunaskäik oli kvaliteetne.

Mustas Puudlis käisin korduvalt söömas, seal on kvaliteeti ja ilu. Ja maitsvaid roogasid.

Nägin veel mitmeid sõpru, no ikka häid inimesi on seal Tallinnas jalaga segada. Kõik kubiseb mõnusatest näitlejatest-muusikutest-üliõpilastest-emadest-ajaloolastest-õpetajatest jne. Ma tundsin end igal pool oodatuna ja see tekitas nii hea tunde, et esimest korda oli mul Tallinnast natuke kurb lahkuda. Siiski, koju jõudes läks see kurbus ära. Võtsin hoopis ratta,  väntasin Kassarisse Liisi sünnipäeva peole ja siis kottpimedas jalutasin läbi udu Käinasse tagasi. Ei ole loodusest ikka miskit paremat, ma kahtlustan.

hunt.

Rahamured lahendatud.

Üks päev avastasin, et raha ongi otsas. Tuli paar ootamatut kulutust, näiteks koera arstiarved ja siis veel ülikooli ootamatud arved. Päris paha tunne oli, mõtlesin, et peangi esimest korda elus laenu võtma. Kui raha ikka nii nullis on, et pole võimalik isegi lõputööd välja printida ja köita, siis on ikka veits nigel see seis küll. Aga tõesti, mõttetu oli ju laskuda sinna, kus mõtlesin, et kurat, ma ei saagi enda eluga üldse hakkama. Mul oli seda olukorda iseendale päris raske tunnistada.

Aga lahendus tuli päris lihtsalt, kõige raskemal hetkel helistas ema ja ta oli tõesti toetav. Soovitas perele oma murest avatult kirjutada, ning igaüks, kel võimalust oli, saatiski väikse summa ning nüüd olen enda rahaasjadega jälle joonel. Lisaks käisin eile veel ühe sõbra pööningut koristamas ja sealt tuli ka väike rahaline abi.

Ma armastan raha ja raha armastab mind.

Võhandu maraton ja TLN.

Külalisi hakkas saarele sadama nii aknast kui uksest, käis lapsepõlve sõbranna, samal ajal vennanaine lastega. Tore on, kui inimesed peavad piisavalt oluliseks, et kiires elutempos vahel aeg maha võtta ja eriti tore on, kui mulle siia kaugele saarele kǘlla tullakse!

Ja siis eelmise nädala lõpus trippisime koos Prääniku ja venna perega lõunasse, käisime vanematel külas ning võtsin koos vendadega 100-km Võhandu maratonist osa. Meie paatkonna nimetus oli "Parvetavad parmud" ja nalja sai seal kuhjaga. Lõpetasime matka 76ndail kilomeetril ligumärgadena, ümber küll ei käinud,  aga käisime sulanud jää peal naljatamas ning üks vend vajus läbi jää. Tegelikult, üks ja pool venda.

Siis olime kõik koos seal vanemate talus, taaskord olin tänulik, et mul on koer, kes viib mind loodusesse matkama. Kevad hiilis kohale, tegin esimesed päiksevannid ning vee alla vajunud jääaugus tegin ikka väikse supluse ka nagu kord ja kohus.

Parvetavad parmud.

Siis jätkus reis Tallinna poole, seal oli hea olla. Sain viimased eksamid sooritatud ning sain natuke lootust, et kevadel kool lõpetada. Selle tarbeks pean nüüd nädal aega kõvasti töötama, aga hoian pöialt, et suudan seda.

Tallinnas on mul kaks väga head sõpra - üks parem kui teine - kes elavad Vana Toomase valvsa pilgu all oma Kuldajastu korteris. Seal oli erakordselt hea, mõnus, inspireeriv aega veeta. Öösel käisime isegi meteoriitide sadu vaatamas, mis oli üpriski ebaõnnestunud üritus, sest valgusreostus linnas on suur ning taevas oli ka natuke pilvine. See-selleks.

Käisin veel mitmel heal sõbral külas, ühel oli keskeakriis saabunud, teisega vestlesime igasugu elulistel teemadel, kolmanda juures sõime ülimaitsvat seenepizzat. Kuidagi hea oodatud tunne on TLN olla.

Tagasi sain ühe sõbraga, kes mahutas mu mugava madratsi ka kärusse ning võib nüüd on mul kodus VOODI, oh, kui hea on magada. See sõprus tekitab meie suure vanusevahe tõttu siin küla peal intrigeerivaid jutte, aga ka selle kohta võib öelda: see-selleks. Külaühiskonna värk. Üldse mulle hakkab vaikselt tunduma, et mu kaootiline elustiil näib mitmetele raamide sees elavatele inimestele imelikuna. Mis seal ikka, selline ma olen. Ja tunnen, et esimest korda kogu elu jooksul olen vaba, naudin seda rohkem kui midagi muud.

Ja homme naaseb üks ilus, hea silmarõõm tagasi kodumaale. Väike igatsus hakkaski juba tasapisi tekkima, niiet,  nüüdsest hakkab elu veelgi põnevamaks minema... ei tea jah, mõtlesin, et paari aasta pärast peaks oma hipihõngu mälestusehõlma alla võtma. Praegu olen noor ja ilus ning löön läbi, aga nagu ühest raamatust lugesin, et üle kolmekümne maailmaränduri või tudengina välja ei vea. Eks seal tõepõhi all ole.

---

Koer.

Koer, kelle mõned kuud tagasi peaaegu, et emotsiooni ajendil võtsin, on mul ideaalne. Ta on tõesti hea ja armas ja tubli.

Pigistatud postitus.

No lihtsalt ei tule siia eriti postitusi. Imen kuskilt ühe pealiskaudse kirjutise välja. Elu on üldpildis mõnus, lõputööd nagu teen ja nagu ei tee ka. Loodan, et mingi valemiga ikka õnnestub see kool kevadel ära lõpetada, päris hea tunne oleks lõpuks see minevikuridadesse jätta. Kummaline olukord, mõtlen tulevikku juba minevikuks...

Muidu olen juba tükk aega Hiiumaal olnud, kodu on ikka nii mugav ja hea. Täna käisin isegi jooksmas ja pärast füüsilist koormust on ikka ebareaalselt hea olla. Üldse, see koerapidamine on ülimalt hea vormis hoidmise võimalus. Me gusta mucho!

Mingi hetk läksin Tallinnasse eksamit sooritama, aga selgus, et Ants teadis eksamiaega valesti. Ma ise viimases loengus ei osalenud, sest Präänik oli metsas jooksus ja siis ma otsustasin saarele jääda. Noh, see-selleks, õnneks on järeleksamit ka võimalik sooritada. Tallinnas olin peaaegu nädala. Mõni seiklus oli parem ja huvitavam kui oleksin osanud oodata. Näiteks, üks hommik uinusin nii, et pea padjal nägin Vana Toomast. Klassika!

Präänik taastus oma metsaretkest ikka võrdlemisi pikalt. Võib alles nüüd väita, et ta on terve.

Raha on mul põhimõtteliselt otsas, aga see rahata olek teeb mõneti hoopis vabaks. Olen vabanenud igasugustest tarbimisharjumustest... huvitav, kas see jääb nii ka siis, kui raha jälle liikuma hakkab? Vastust ma sellele küsimusele ei tea, eks elu näitab. Vaene olla on tõesti natuke romantiline, kuid, ainult ja ainult siis, kui mitte lasta seda perioodi liiga pikaks venida... Muidu võib see olla isegi pisut hukatuslik.

Ükspäev käisin ühe sõbrantsi juures vannis. Vann on tõeline luksus, kui oma kodu ühel päeval saan... ma mõtlen päriskodu, siis vann on üks esimesi soove, ma arvan. Ideaalis tahaks veel, et vann asuks kuskil looduses ja et kui alla lõke teha, siis saaks vee soojaks. Mmm, oleks see vast alles luksus!





Jah, niimodi vaikselt ma siis elangi. Vaikselt ja mõnusalt.

Sellise vanniga lepiks ka!