Niisiis. Viimane sissekanne oli eelmisel aastal ja mai kuus. Vahepeal oli üks tore suvi. Ja sügis. Ja pool talve. Hakkasin seda postitust jaanuari alguses kirjutama... ja valmis jõudsin nüüd.
Vahepeal on nii palju olnud, kõike ei saagi tagantjärele kirja panna. Püüan siis lühidalt. Suvi möödus mõnusalt. Pööningule tegimegi maailma mõnusaima pesa, kus oli magus uni. Praegu on seal ka mõnus, aga lihtsalt külm.
Suvepuhkus möödus kiirelt, augustis tööle asudes oli tunne, et polegi puhanud. Koguaeg tegin midagi. Ja loomulikult see sisemine kriitikameel hammustas, sest ütles, et me ei jõudnud eriti midagi teha. Tegelikult jõudsime.
Suvel õpetasin Valge inimest kandma, kuigi 2 korda viskas ta mu suure kaarega ikka alla ka. Nüüd on ta juba täiesti tsiviliseeritud. Suvel käis Semu Ülar Raudseppa juures koolis ning õppis vankrit vedama. Hakkasime ajama sellist asja nagu Seto Suksu Seiklused ehk siis pakume inimestele võimalust huvitavalt koos hobusega matkata. Tore on, et hobusepidamine tasub end ära, ei peagi väga palju ise peale maksma.
Sünnipäeva pidasin sel aastal talgudena, kutsusin pere ja sõbrad kokku. Lisaks maasikataimede istutamisele, kuuri ehitamisele, hobuste kopli puhastamisele, kasvuhoone lammutamisele alustasime ka kaevu kaevamist. Ja siis Paul koos isa ja kamraadidega kaevas 11,5 meetrit maa alla. Nüüd on meil talus vesi.
Päris huvitavad ajad on praegu, ma olen üpris kannatamatu. Salamisi unistan juba ajast, kui nädalas 5 päeva ei pea Värskas veetma. Tahan rohkem aega kodus olla, loomadega tegeleda. Siiski, proovin leppida ka sellega, et lihsalt praegu on kõige targem tööl käia. Selle õppeaasta lõpuni.
Mulle meeldib see hobusepidamine, meeldib see rutiin ja kodune olemine. Tõeline nauding on neile heina ja vett anda ning nüüd, kui päevad pikenevad, siis vahel jõuan peale tööd ratsutama ka. Või vankriga sõitma või saaniga... Idüll.
