Pealinnas.

Tore on vahepeal linnas olla. Vanalinn võlub, raekal elu käib endiselt. See vanalinn on omamoodi ilus, missest, et tehiskeskkond. Pori on väistatud :)

Käisin Anul külas, ta elu on muutuste keerises - jättis töö, korteri ning müüs hobuse ning nüüd kolib ka maale ära. Normaalne!

Ja viimase öö veetsin õe pool. Ideaalne vastuvõtt nagu alati. Saan selles Kibuvitsa korteris tunda end tõelise kuningakassina.

Imelik on nii mitu päeva kodust eemal olla. Natuke mõnus ka, aga juba ootan koju naasemist. Õnneks saan mugavalt autoga, venna lapsed tulevad mõneks päevaks külla. Tõotab vahva tulla, neile kulub üks nädalavahetus maal ära.

Linna keskkond on tore ainult külastamiseks. Igapäeva elu siin ma luua ei taha. Kuidagi liiga võõras juba, olen 4 aastase maaeluga juba maakaks muutunud. Maalt ja hobusega, see ma olengi. Ja olen selle üle õnnelik.

autor teadmata

Iseseisev.

Elu on ilus. Ausalt. Kui ma väitsin sama 15-aastaselt, siis see oli rohkem lihtsalt selline sõnakõlks. Aga nüüd ma olen ivale pihta saanud. Elu ongi ilus.

Kodus on hea, turvaline, kodune ja soe. Esimene talv selja taga, kevad käes. Ja kevad südames. Ma olen väga tänulik kõige eest, mis elu andnud on. Põhimõtteliselt, mul ongi kõik eluks vajalik olemas. Tänks!

Ja talu on mul korralik. Väga mõnus on kolida tallu, kus kõik on järje peal, kus ei ole asi käest lastud. 

Tunnen, kuidas minust on kasvanud iseseisev naine. Saan endaga, koera, kassi ja kolme hobusega ideaalselt hakkama. Iga päevaga usun endasse aina rohkem ja rohkem, ma usun, et väärin parimat. Ja seda elu mulle entusiastlikult pakubki. Ma olen juba üle poole aasta ärganud naeratus suul ning uinunud veel suurema naeratusega. Hea on igapäevaselt märgata, mis on mu ümber. Mind ümbritseb ilus maailm. Kuid jah... raadio käriseb ja telekat pole üldse ja internet on ka üpris olematu mul. Ma tean küll, et "päris" maailmas ei valitse just idüll. No aga mis teha, ega nukrutsemine ei teeks seda paremaks niikuinii. Naudin enda elu ja olu, kuniks võimalust antakse.

Praegu sõidan näiteks just pealinna, homme-ülehomme osalen ratsutamistreeneri koolitusel. Kui sügisel sooritan eksami edukalt, siis saabki minust ratsutamistreener. See amet näib sobivat, olen juba õpetanud mõningaid sõpru ratsutama. Ja siis ma lähen kohe kohe tööpraktikale SA Taheva Sanatooriumisse, et tutvuda enda tulevase töökohaga. Lähen poole kohaga tööle suve hakul, kas tegevusjuhendajaks või kasvatajaks. Loodan, et ka see amet sobib. 

Ja päriselt tahan ma saada kutsariks. Otseloomulikult elukutsariks, aga ka vankrijuhiks. Praeguse seisuga sai mu äriplaan eitava vastuse ning kohe homne päev veel vankrit ostma ei lähe. Aga õige pea - ma tean -  saab see võimalikuks. Sest ma tahan seda ning elus on kõik võimalik. Praegu hiilisingi äriplaani tuunimisest kõrvale ning hakkasin hoopis blogipostitust kirjutama... Nojah, jätkan siis.

Ma ei tea, miks, aga miskipärast mulle väga meeldib see kant, kuhu kolisin. Seal on ilus, väga ilus loodus ning inimesed on ka väga meeldivad. Paarikuise kogemuse järel tunnen, et mõne sõbra olen küll juurde saanud. Kiirelt käivad need asjad tänapäeval. 

Vahepeal oli üks selline seik, et võtsin vastu vana agressiivse mära nimega Mimmi. Kahe kuuga agressiivsus natuke vähenes, kuid kui Tiit Siiboja (loomaarst) kohale tuli, et talle kiip panna, siis ma ei saanud teda ringaiast kätte. Siiboja pani diagnoosi: sink. Justnimelt agressiivsuse tõttu. Kuigi mulle midagi väga meeldis selle hobuse juures ja ma tõesti salamisi uskusin, et saan iga hobusega jutule... aga temaga ei saanud eriti. Kiirabi autoga sain hoopis sõita, kui ta mind ründas ning mulle veits tappa andis. Aga jah, talle tõesti ei meeldinud inimesed ning rääkimata mingist koostööst või isegi huvist inimese vastu. Ja siis saatsin ta parematele karjamaadele puhkama, sinna, kus on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Selline kogemus siis. Ja sõin ise, jagasin sõpradele ülimaitsvat suitsusinki... Ma ei tea veel miks, aga miskipärast oli sellist kogemust mul vaja. See oli kuidagi väga eluline kogemus... Ja veel vähem tean seda, et miks ma sellest enda blogis siin kirjutan..

Igatahes jah. Nii on, et tuuled puhuvad eri suunadest ning iga päev otsustame, mis enda eluga peale hakata. Kindel on see, et tasub kasutada seda aega otstarbekalt ning vastutada enda (õnne) eest... Otsuste langetamine on vahel päris lihtne aga mõningate asjade puhul on see natuke keeruline ka. Elu õpetab!

Kõik on uus

Saabus siis uus aasta. Jah, päris uhkelt. Minust sai talu omanik ning sai üks tore talgupidu seal minu pool peetud.

Ja selle nädala lõpus kolin KOJU. Olen seda hetke pikisilmi oodanud.

Võtan kätte ja ...

Mick Pedaja - Seis

Pühapäev.

Käisin vahepeal Tartus, oli ülimalt kvaliteetne aeg sõprade seltsis. Ja mul ei olnud kuhugi kiiret. Ja kõik laabus sujuvalt (mu auto on hetke seisuga katki ning seisab Põlvas ning siis mu liikumised sõltuvad palju teistest inimestest).

Õpetan praegu 4 noort hobust ja see on hea kogemus. Pole ammu selliste graatsiliste ja temperamentsete hobustega kokku puutunud ning see on väga õpetlik. Unistan ise ka elegantsest hobusest. Ma tean, et ühel päeval mul ta on. 

Vahepeal olid mõned ööd, kus magasin vähem. Lihtsalt, elu põnevus lükkas magamist edasi. Ja siis mõtlesingi juba nädala keskel, et pühapäeval ma puhkan. 

Magasingi täna kauem, äratuskella ei pannud. Kulgesin päeva mõnusalt, kuigi ma olen enamus päeva arvutis veetnud. Ja ikka suunitlusega enda äriplaani kirjutada ja end harida. Ja kütsin 2 korda ahju, mulle lihtsalt väga meeldib tuld teha. See on selline päris asi. Ülimalt tore on, kui selle jaoks rahumeeli aega on.

Õues ma põhimõtteliselt täna ei käinud (ainult puid tõin kuurist) ning praktiliselt ei ole ma enda keha liigutanud. See on natuke imelik tunne, kui aus olla. Samas, väljas on nii kange torm ning ma ei teagi, kuhu siin maantee ääres ja põldude vahel ma jalutada võiks. Võib-olla peaks siiski enne magamaminekut väikse tiiru õues tegema... Mmm. Hea mõte!

Unistused.

Olen siia blogisse nii palju unistustest kirjutanud ja sellest, kuidas neil kombeks täituda on. Unistusi tekib vahepeal juurde ja see on tore. 

Vahel unistused purunevad ka. See on elu osa ja sellega tuleb leppida. Mul on hea meel, et ma terve elu entusiastlikult olen enda unistuste poole püüelnud ning ei anna alla. Selline julge pealehakkamine on pool võitu. Elus ei tohi kahelda, tuleb usaldada. 

Üleüldiselt usaldan ma paljuski enda sisetunnet ja see toimib. Ausalt ka. Päris tihti on juhtunud, et inimesed imestavad mu eluloo üle, see ei ole just selline tavapärane. Ise endal on ka vahel tunne nagu elaksin muinasjutus. Mõtlen - ja asi realiseerub. 

Viimaseks näiteks on kasvõi see kodu soetamise lugu. Lihtsalt nii äge, kuidas elu pakub järjest igasuguseid võimalusi ja õppetunde ja huvitavaid kiusatusi. Saabki siis sisetunde ajendil enda elu lugu luua. Päris ise. Igaüks vastutab ise enda loo eest, kuigi tuleb tõdeda ka fakti, et elus puhtandit me ju kirjutada ei saa. 

Ja vahel tuleb osata õigel ajal loobuda, lahti lasta. Seega, on väga oluline aspekt, kuidas minevikuga suhestuda. Meil kõigil on ju kogemusi, mis ei olnud meeldivad või edasiviivad, aga sellest ei ole midagi. Juhul, kui andestada ja õppida läbi selle, siis inimene vabaneb. Eriti oluline on endale andestada. Ma usun vähemalt. 

Hobumaailm.

Tunnen, kuidas hobuste juures olen õigel ajal õiges kohas. Plaanin ka enda elatist nüüd hobustega teenima hakata. Kunagi Sevilla linnas ütlesin Kaisale, et ma hakkan kutsariks. Tundub üks normaalne amet. Kunagi Seymour'is ütlesin Mariale, et ma tahan endale väikest talli. Julgesin unistada. Ja siin ma nüüd olengi, tundub asi juba päris reaalne.

(D. Kareva)

Su käsi puudutas mu puusa
kui kogemust kogemata.
Ei, mitte armuke. Muusa,
ma vastasin kogelemata.

Pilk viivuks kui kiivusest parkus -
pikk, peaaegu pahane.
Ah, armastus on nagu tarkus -
ta andes ei kahane.

Mark langes, kirjale kleepus,
jah, paraku, nõnda on lood:
mis ühes elus on eepos,
on teisele episood.

Las muusika meeled viib kaasa
ja mõtted puhastab patust.
Kes juhuse abikaasa,
see armastab paratamatust.

Elu Põlvas.

Nonii, elurada lookleb ikka edasi ja edasi.

Oli tore aeg seal Nedsaja külas, külaelu-melu oli üle keskmise. Hobuseid tekkis aina juurde, oli neid juba 6. Ameti panin maha, hakkasin hobustega tegelema. Iseenesest oli reaalsus jõudnud sinna, millest unistasin, aga päriselt miskipärast see ei toiminud. Tegelesime põhiliselt sellise asjaga: www.setosuksu.ee, suve alguses istutasime 2000 kurgi taime. Oli õpetlik kogemus ning tõi ka pisut kasumit. Paul oli päris tubli põllumees.

Jagan natuke pildimaterjali, sest jään alati sooja südamega seda aega seal meenutama.
Vahel lihtsalt on nii, et tuleb uus lehekülg elus keerata. Pildid päris kronoloogilises järjestuses ei ole, aga väikse ülevaate mu elukorraldusest saab siiski.

Praegu elan Põlva lähedal, sain paariks kuuks ühe talu kasutusse. Põlvas ja selle lähistel on uue aastani toimetamisi. Seejärel kolin suure tõenäosusega Valgamaale ning soetan endale PÄRiS oma kodu. Paistab olevat õige suund, kus eluteel edasi liikuda. Sinna saan mõne hobuse, koera ja kassi ka rõõmsalt kaasa võtta.

Nagu öeldakse, iga lõpp on millegi uue algus. Olen elule avatud!

Hobupäev Seto Talumuuseumis.

Joosep lõi Semule ühe raua alla.

sünnipäeva talgud 2014, kaevu kaevamine

Semu tuli koolist tagasi, külarahva vastuvõtt

Sõpru käis tihti, mulle see meeldis.

Prääniku sõbrad.

Talvised ratsamatkad.

Lörts ja karjamaa.

Sõbrad Mikk ja Merili ostsid talu, pidulik üleandmine.

igapäevane hobuteraapia.

Seto Folk, meeldiv ja ülemeelik.

Kodu oli selline.

loojangule vastu

Liitus Teemant

Heino.

oli ilus.

sipelgas

matkasellid :)

Elis, mu endine töökaaslane.

elu läheb edasi.

Aasta uus.

Niisiis. Viimane sissekanne oli eelmisel aastal ja mai kuus. Vahepeal oli üks tore suvi. Ja sügis. Ja pool talve. Hakkasin seda postitust jaanuari alguses kirjutama... ja valmis jõudsin nüüd.

Vahepeal on nii palju olnud, kõike ei saagi tagantjärele kirja panna. Püüan siis lühidalt. Suvi möödus mõnusalt. Pööningule tegimegi maailma mõnusaima pesa, kus oli magus uni. Praegu on seal ka mõnus, aga lihtsalt külm. 

Suvepuhkus möödus kiirelt, augustis tööle asudes oli tunne, et polegi puhanud. Koguaeg tegin midagi. Ja loomulikult see sisemine kriitikameel hammustas, sest ütles, et me ei jõudnud eriti midagi teha. Tegelikult jõudsime. 

Suvel õpetasin Valge inimest kandma, kuigi 2 korda viskas ta mu suure kaarega ikka alla ka. Nüüd on ta juba täiesti tsiviliseeritud. Suvel käis Semu Ülar Raudseppa juures koolis ning õppis vankrit vedama. Hakkasime ajama sellist asja nagu Seto Suksu Seiklused ehk siis pakume inimestele võimalust huvitavalt koos hobusega matkata. Tore on, et hobusepidamine tasub end ära, ei peagi väga palju ise peale maksma.

Sünnipäeva pidasin sel aastal talgudena, kutsusin pere ja sõbrad kokku. Lisaks maasikataimede istutamisele, kuuri ehitamisele, hobuste kopli puhastamisele, kasvuhoone lammutamisele alustasime ka kaevu kaevamist. Ja siis Paul koos isa ja kamraadidega kaevas 11,5 meetrit maa alla. Nüüd on meil talus vesi.

Päris huvitavad ajad on praegu, ma olen üpris kannatamatu. Salamisi unistan juba ajast, kui nädalas 5 päeva ei pea Värskas veetma. Tahan rohkem aega kodus olla, loomadega tegeleda. Siiski, proovin leppida ka sellega, et lihsalt praegu on kõige targem tööl käia. Selle õppeaasta lõpuni.

Mulle meeldib see hobusepidamine, meeldib see rutiin ja kodune olemine. Tõeline nauding on neile heina ja vett anda ning nüüd, kui päevad pikenevad, siis vahel jõuan peale tööd ratsutama ka. Või vankriga sõitma või saaniga... Idüll.