Tervitused MRLSele.

Elu edeneb.

Nonii. Vanker küünis, rehvid paranduses. Auto jäi talvepuhkusele.

Nüüd tuleb ponivankriga ringi liikuda. Laupäeval lähen sellega näiteks tööle. Poni on nii tubli loom, et saab mõne tunni iseseisvalt hakkama küll. Hein ette ning on igal pool rahul.

Kodune majapidamine on päris põnev. Vahepeal pidasin talgusid, palju sai tehtud nagu ikka. Aga nüüd ma väsisin talgudest ära. Lihtsalt, oma sünnipäeval oli tõdemus, et kõike ei saa kohe jaa ruttu ja palju. Kui väga palju rahvast korraga kutsuda, siis ei saa kellegagi isiklikult suhelda. Tihti ei jõua vestlused sügavate teemadeni, ise olen üleliia palju rakkes ning tegelikult polegi kuhugi kiiret. Olen omadega järje peal. Järgmine aasta pean sünnipäeva vankris. 10 inimest ja pidu. See aasta käis sünnipäeval üle 100 hingelise. Aitäh! Aitäh! Aitäh! Väga õpetlik ja hea ja tegus ja eluline kogemus.

Hoonete ehitus ja talu planeerimine on kunst.
Loon siis oma kodus kunsti.



Elu tõi mulle vahepeal elegantse hobuse ka nagu soovisin. Mul kappab siin üks Groy, armas ja kogenud kolmevõistlushobune. Loodan, et enda roostes ratsutamiskunst õnnestub tema abil natuke jälle tööle saada. Pole veel ratsutanud, aga usun, et meie koostöö sujub. Loodan. Usun. Tean. Igatahes saan aasta-paari jooksul teada, kas tasub endalegi ühel päeval sportlikke eeldustega hobune soetada. Elegante ja elav.

Algasid plaanipärased ratsutamise tunnid. Minust ongi vaikselt treener saamas... Praktikal käisin Terje Saksa juures Luunjas, oli tore näha oma silmaga toimivat ratsakooli. Uhke nimetusega kutsekvalifikatsiooni eksam leiab aset detsembrikuus. Peaks nüüd tasapisi õppima hakkama, et see edukalt sooritada. Ja veel - käib ratsaplatsi planeerimine. Nii tore, et õige pea on kodu lähistel üks ratsaplats kasutada.

Autor teadmata, aga meenutab minu küüni. Mul on seal sama mõnus ja õdus!

//Maailm toimib.

Pildialbum

Lisan mõned pildid, enamus on Kalevi ja Kristeli tehtud.

Kunas sauna mul veel pole, tulevad mõned sõbrad saunaga ise kohale.

paradiisirand. 10 min

hobuteraapia Kristelile

hobuteraapia Marellele

veelkord hobuteraapiat

tavaline toimetamine

tuust!

Karulas käisime matkal suve  alguses. Indiaanilaagris.

Kodune elu

No ei teagi nüüd, kust otsast alustada. Juba päris pikalt mõtlen, et teen blogipostituse, tegudeni jõudsin siis täna. Olen rongis, teel pealinnast koju.  

Elu areneb, kutsari amet peaaegu käega katsutav. Nimelt siis, kõigepealt juhtus selline tore lugu, et tutvusin ühe toreda härra Vello Tammega ükskord. Ja siis ta kinkis mulle Hummeri, ühe eesti raskeveo ruuna. Tore loom, on mõne aasta Velloga koos tööd teinud, mõni aasta tal niisama silmailu olnud. Vankri ees käib suure tõenäosusega hästi. Ja siis õnnestus mul veel vanker endale soetada, see samune, millega sõitsin Setomaal. See, mis jäi esialgu Paulile, aga nüüd ta lubas selle mulle. Septembri lõpus võin järele minna. See on hea. Siis ongi veel rakmed vaja leida ning asi võtab ilmet.

Hummeriga esmane kohtumine

Tööl mulle meeldib. See kasvataja amet paistab üks eluline amet olema. Lihtne see ei ole, aga huvitav küll.  Ja mulle meeldib, et see laseb mul kuidagi iseendaks jääda. Ma võingi olla täpselt see, kes olen. Töögraafik on ka vabas vormis, ei tunne mitte mingisugust töö poolset ahistust. Vabal ajal käib mitmeid lapsi ratsutamiskunsti õppimas, külapäeval korraldasin ratsavõistluse. 10 osavõtjat - elu käib hobuste ümber, ausalt. Vähemalt suvel. Ja eriti hea uudis on see, et Leaderi programm toetab meie külla ratsaplatsi rajamist.  

Kodus on endiselt kõik hästi. Elu jooksul olen suutnud luua märkimisväärse sotsiaalse kapitali, nimetagem sõpraderohkust täna nii. See tähendab, et mu talu on kasvanud suurelt tänu sõprade ja pere  toele. On olnud talgupidusid, kus saab rohkem tehtud, kui üldse unistada olen osanud. Võin praeguse seisuga kindlalt väita, et olen talule väga tubli perenaine olnud. Kõik on kuidagi toimiv, töökorras. On vaja veel palju teha, aga poole aastaga olen ikka nii mõndagi juba korda saatnud. Ja ilus on mul ka seal. Poni M niidab muru, lilled õitsevad, linnud laulavad. Aiamaa on ainult midagi sellist, millest jõud eriti üle ei käi. Kevadel kujutasin naiivselt ette, kuidas ma taimekasvatusega tegelen. Reaalsus on aga see, et umbrohu kasvatus on päris edukalt läinud. Küll tuleb saaki ka, aga lihtsalt, sellise metsa sees kasvab. Nüüd millalgi hiljuti õnnestus abilistega ära rohida, paistab midagi muud peale päevalillede ka heina seest välja. 

Isikliku elu koha pealt on asjadel küllaltki positiivne maik juures. Olen endale väga hea sõbra leidnud, kellega on ilus koos aega veeta ning unistada. Võib-olla kõik unistused meil just ei kattu, aga seda põnevam on. Ühisosa hakkab tasapisi tekkima, see kandepind, millele saab suhte peale ehitada.

Mõned pildid lisan ka, kuigi pole kevadest saati väga palju pilte teinud. Võiks rohkem teha, tegelikult on ju tore vaadata, kuidas elu käib. 

Häid sõpru, neid õnneks jagub.

Tikkude ponid. Nii palju rõõmu sõprusest.

aiamaa kevadel, nüüdseks on teistsugune pilt

Hummer koduhoovil

Kodus on hea olla, aga päris palju käin ära ka. Sõpru on ju kaugemalgi. Nüüd olen 2 päeva kindlalt kodus... mmmm. 

Pealinnas.

Tore on vahepeal linnas olla. Vanalinn võlub, raekal elu käib endiselt. See vanalinn on omamoodi ilus, missest, et tehiskeskkond. Pori on väistatud :)

Käisin Anul külas, ta elu on muutuste keerises - jättis töö, korteri ning müüs hobuse ning nüüd kolib ka maale ära. Normaalne!

Ja viimase öö veetsin õe pool. Ideaalne vastuvõtt nagu alati. Saan selles Kibuvitsa korteris tunda end tõelise kuningakassina.

Imelik on nii mitu päeva kodust eemal olla. Natuke mõnus ka, aga juba ootan koju naasemist. Õnneks saan mugavalt autoga, venna lapsed tulevad mõneks päevaks külla. Tõotab vahva tulla, neile kulub üks nädalavahetus maal ära.

Linna keskkond on tore ainult külastamiseks. Igapäeva elu siin ma luua ei taha. Kuidagi liiga võõras juba, olen 4 aastase maaeluga juba maakaks muutunud. Maalt ja hobusega, see ma olengi. Ja olen selle üle õnnelik.

autor teadmata

Iseseisev.

Elu on ilus. Ausalt. Kui ma väitsin sama 15-aastaselt, siis see oli rohkem lihtsalt selline sõnakõlks. Aga nüüd ma olen ivale pihta saanud. Elu ongi ilus.

Kodus on hea, turvaline, kodune ja soe. Esimene talv selja taga, kevad käes. Ja kevad südames. Ma olen väga tänulik kõige eest, mis elu andnud on. Põhimõtteliselt, mul ongi kõik eluks vajalik olemas. Tänks!

Ja talu on mul korralik. Väga mõnus on kolida tallu, kus kõik on järje peal, kus ei ole asi käest lastud. 

Tunnen, kuidas minust on kasvanud iseseisev naine. Saan endaga, koera, kassi ja kolme hobusega ideaalselt hakkama. Iga päevaga usun endasse aina rohkem ja rohkem, ma usun, et väärin parimat. Ja seda elu mulle entusiastlikult pakubki. Ma olen juba üle poole aasta ärganud naeratus suul ning uinunud veel suurema naeratusega. Hea on igapäevaselt märgata, mis on mu ümber. Mind ümbritseb ilus maailm. Kuid jah... raadio käriseb ja telekat pole üldse ja internet on ka üpris olematu mul. Ma tean küll, et "päris" maailmas ei valitse just idüll. No aga mis teha, ega nukrutsemine ei teeks seda paremaks niikuinii. Naudin enda elu ja olu, kuniks võimalust antakse.

Praegu sõidan näiteks just pealinna, homme-ülehomme osalen ratsutamistreeneri koolitusel. Kui sügisel sooritan eksami edukalt, siis saabki minust ratsutamistreener. See amet näib sobivat, olen juba õpetanud mõningaid sõpru ratsutama. Ja siis ma lähen kohe kohe tööpraktikale SA Taheva Sanatooriumisse, et tutvuda enda tulevase töökohaga. Lähen poole kohaga tööle suve hakul, kas tegevusjuhendajaks või kasvatajaks. Loodan, et ka see amet sobib. 

Ja päriselt tahan ma saada kutsariks. Otseloomulikult elukutsariks, aga ka vankrijuhiks. Praeguse seisuga sai mu äriplaan eitava vastuse ning kohe homne päev veel vankrit ostma ei lähe. Aga õige pea - ma tean -  saab see võimalikuks. Sest ma tahan seda ning elus on kõik võimalik. Praegu hiilisingi äriplaani tuunimisest kõrvale ning hakkasin hoopis blogipostitust kirjutama... Nojah, jätkan siis.

Ma ei tea, miks, aga miskipärast mulle väga meeldib see kant, kuhu kolisin. Seal on ilus, väga ilus loodus ning inimesed on ka väga meeldivad. Paarikuise kogemuse järel tunnen, et mõne sõbra olen küll juurde saanud. Kiirelt käivad need asjad tänapäeval. 

Vahepeal oli üks selline seik, et võtsin vastu vana agressiivse mära nimega Mimmi. Kahe kuuga agressiivsus natuke vähenes, kuid kui Tiit Siiboja (loomaarst) kohale tuli, et talle kiip panna, siis ma ei saanud teda ringaiast kätte. Siiboja pani diagnoosi: sink. Justnimelt agressiivsuse tõttu. Kuigi mulle midagi väga meeldis selle hobuse juures ja ma tõesti salamisi uskusin, et saan iga hobusega jutule... aga temaga ei saanud eriti. Kiirabi autoga sain hoopis sõita, kui ta mind ründas ning mulle veits tappa andis. Aga jah, talle tõesti ei meeldinud inimesed ning rääkimata mingist koostööst või isegi huvist inimese vastu. Ja siis saatsin ta parematele karjamaadele puhkama, sinna, kus on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Selline kogemus siis. Ja sõin ise, jagasin sõpradele ülimaitsvat suitsusinki... Ma ei tea veel miks, aga miskipärast oli sellist kogemust mul vaja. See oli kuidagi väga eluline kogemus... Ja veel vähem tean seda, et miks ma sellest enda blogis siin kirjutan..

Igatahes jah. Nii on, et tuuled puhuvad eri suunadest ning iga päev otsustame, mis enda eluga peale hakata. Kindel on see, et tasub kasutada seda aega otstarbekalt ning vastutada enda (õnne) eest... Otsuste langetamine on vahel päris lihtne aga mõningate asjade puhul on see natuke keeruline ka. Elu õpetab!

Kõik on uus

Saabus siis uus aasta. Jah, päris uhkelt. Minust sai talu omanik ning sai üks tore talgupidu seal minu pool peetud.

Ja selle nädala lõpus kolin KOJU. Olen seda hetke pikisilmi oodanud.

Võtan kätte ja ...

Mick Pedaja - Seis

Pühapäev.

Käisin vahepeal Tartus, oli ülimalt kvaliteetne aeg sõprade seltsis. Ja mul ei olnud kuhugi kiiret. Ja kõik laabus sujuvalt (mu auto on hetke seisuga katki ning seisab Põlvas ning siis mu liikumised sõltuvad palju teistest inimestest).

Õpetan praegu 4 noort hobust ja see on hea kogemus. Pole ammu selliste graatsiliste ja temperamentsete hobustega kokku puutunud ning see on väga õpetlik. Unistan ise ka elegantsest hobusest. Ma tean, et ühel päeval mul ta on. 

Vahepeal olid mõned ööd, kus magasin vähem. Lihtsalt, elu põnevus lükkas magamist edasi. Ja siis mõtlesingi juba nädala keskel, et pühapäeval ma puhkan. 

Magasingi täna kauem, äratuskella ei pannud. Kulgesin päeva mõnusalt, kuigi ma olen enamus päeva arvutis veetnud. Ja ikka suunitlusega enda äriplaani kirjutada ja end harida. Ja kütsin 2 korda ahju, mulle lihtsalt väga meeldib tuld teha. See on selline päris asi. Ülimalt tore on, kui selle jaoks rahumeeli aega on.

Õues ma põhimõtteliselt täna ei käinud (ainult puid tõin kuurist) ning praktiliselt ei ole ma enda keha liigutanud. See on natuke imelik tunne, kui aus olla. Samas, väljas on nii kange torm ning ma ei teagi, kuhu siin maantee ääres ja põldude vahel ma jalutada võiks. Võib-olla peaks siiski enne magamaminekut väikse tiiru õues tegema... Mmm. Hea mõte!

Unistused.

Olen siia blogisse nii palju unistustest kirjutanud ja sellest, kuidas neil kombeks täituda on. Unistusi tekib vahepeal juurde ja see on tore. 

Vahel unistused purunevad ka. See on elu osa ja sellega tuleb leppida. Mul on hea meel, et ma terve elu entusiastlikult olen enda unistuste poole püüelnud ning ei anna alla. Selline julge pealehakkamine on pool võitu. Elus ei tohi kahelda, tuleb usaldada. 

Üleüldiselt usaldan ma paljuski enda sisetunnet ja see toimib. Ausalt ka. Päris tihti on juhtunud, et inimesed imestavad mu eluloo üle, see ei ole just selline tavapärane. Ise endal on ka vahel tunne nagu elaksin muinasjutus. Mõtlen - ja asi realiseerub. 

Viimaseks näiteks on kasvõi see kodu soetamise lugu. Lihtsalt nii äge, kuidas elu pakub järjest igasuguseid võimalusi ja õppetunde ja huvitavaid kiusatusi. Saabki siis sisetunde ajendil enda elu lugu luua. Päris ise. Igaüks vastutab ise enda loo eest, kuigi tuleb tõdeda ka fakti, et elus puhtandit me ju kirjutada ei saa. 

Ja vahel tuleb osata õigel ajal loobuda, lahti lasta. Seega, on väga oluline aspekt, kuidas minevikuga suhestuda. Meil kõigil on ju kogemusi, mis ei olnud meeldivad või edasiviivad, aga sellest ei ole midagi. Juhul, kui andestada ja õppida läbi selle, siis inimene vabaneb. Eriti oluline on endale andestada. Ma usun vähemalt. 

Hobumaailm.

Tunnen, kuidas hobuste juures olen õigel ajal õiges kohas. Plaanin ka enda elatist nüüd hobustega teenima hakata. Kunagi Sevilla linnas ütlesin Kaisale, et ma hakkan kutsariks. Tundub üks normaalne amet. Kunagi Seymour'is ütlesin Mariale, et ma tahan endale väikest talli. Julgesin unistada. Ja siin ma nüüd olengi, tundub asi juba päris reaalne.