Puhkuse veetsin ma täpselt nii nagu oma kõige paremates unistustes ette olin kujutanud. Või isegi natuke paremini. See oli just selline, millist elu ma tahangi praegu elada!
Aga viimasel puhkusenädalal hakkas see tööleminek kuskil sees kriipima, eriti nagu ei kutsunudki tagasi. Ja siis kui läksin tööle, kohe esimesel päeval tulid ette mingid lihtsad asjad, mis olid eriti keeruliseks aetud ja üldse, lasteaedade kogu süsteem lonkab väga tugevalt. Ja noh, kui ma sügise peale mõtlesin... see tundus lihtsalt ülimalt igav: kool ja töö, töö ja kool, kool ja töö, kool ja töö, töö ja töö ja kool jne. Käia tööl, mida südamest ei naudi, on ikka... ma ei teagi... justkui elu raiskamine. Minu elus ei ole kohta ajale, mida raisata. Ma tahan oma elu ikka mõnusalt elada ja tõepoolest tahan iga minutit nautida. Ma lihtsalt ei lähe tagasi sinna igava elu rüppe, kus kõik head asjad tulevad homme, ülehomme, aasta pärast või kunagi... kunagi ikka. Need head asjad on olemas, nad ei tule. Oodates keegi ju kohale ei jõua. Kui ainult oodata elu, siis on suur oht, et see muutubki harjumuseks ning elu jääb elamata. Oodates kooli lõppu, ülikooli lõppu, puhkust... Sel juhul jaotatakse oma elu tükkideks: töö - puhkus, kool - kooli lõpp, noorus - vanadus jms. Aga kes siis pärast selle elupuzzle kokku paneb?
Ja täna saigi ema ja venna kaasabiga üks asi vägagi selgeks - ma ju ei taha sitta elu elada ning ma ei pea tegema tööd, kus on ainult päevast-päeva kiirustamine. Ma ei pea tegema tööd keskkonnas, mida ma ei naudi sajaga. Ja ainus mis mind takistab sealt lahkumast, on hirm. Hirm, kas saan ikka hakkama. Hirm, kuidas ma üüri jõuan maksta. Hirm, et äkki jätan kooli pooleli. Hirm, et äkki ei leia uut tööd. Hirm sajatuhande asja ees. Aga mida ma tegelt kardan? Kardan ma siis elada just nii nagu tahan? Tegelikult ju ei karda (või vähemalt ei taha karta). Ja siis ma otsustasingi, et suva mis saab, vaatan mis elu toob ning püüan teda usaldada. Suva see homme!!
Ja elu muutuski kohemaid 4,7 korda huvitavamaks :)
No comments:
Post a Comment