Sunday, September 25, 2011

Friday, September 16, 2011

Kuulamispuue.

Artikkel pärineb Eesti Ekspressist (15.09.2011) ja autoriks on Tiina Jõgeda.

Milline kehaosa on kõige defitsiitsem? Ei, mitte maks, mis elupõletamise käigus kergesti kärbuma kipub, mitte ka neerud, mille doonoreid dialüüsiaparaatide all pikisilmi oodatakse. Kõrvad! Meil valitseb katastroofiline kõrvade puudus - selliste kõrvade, mis on võimelised veidike ka kuulama, teisele inimesele keskenduma ja parimal juhul isegi räägitust aru saama. Kas on nii raske poosteist minutit suu kinni hoida ning unustada oma tähtsad mõtted ja kuulata, mida teine inimene - olgu selleks laps, elukaaslane, kolleeg või Maxima kassapidaja - tegelikult öelda tahab? Jah, on küll raske. Vaevalt jõuad hakata oma kurba saatust kurtma, kui juba vaadatakse kella, näpitakse telefoni ja lõigatakse su ettekandele vahele. Ainukesed, kes sind osavõtlikult kuulavad, on võrkturunduse müügimehed. Herbalife'i ja Tupperware agendid on saanud eriväljaõppe hooliva kuulamise alal, sest empaatia tagab äriedu.

Me elame paralleelsete monoloogide maailmas, millest väga vähestel on õnne dialoogiks kasvada. Suurem osa kõrvu meie ümber tunduvad olevat sellised, mis kuulevad, aga ei kuula - nagu on ka silmi, mis näevad, ent ei märka. Tulemuseks on märkamatud inimesed.

Meie koolid on täis lapsi, keda keegi ei märka. Mille põhjal neid ära tunda? Selle põhjal, et nad on nii tublid! Taani laste psühholoog Jesper Juul ütleb, et on oluline vahe, kas lastes arendatakse enesekindlust või eneseaustust. Tark lapsevanem teab, et last tuleb kiita, sest positiivsete kinnituste najal idaneb temas tänapäeval elluks nii vajalik eneseusk, meie võimekuse mõõdupuu. "Selle tulemusena on paljudel inimestel tekkinud ülespuhutud ego, mis on reaalse minatunnetuse üpris kehv aseaine," kirjutab Juul oma bestselleris "sinu tark laps". Veel targem lapsevanem püüab lapsega käituda nii, et sel areneks loomulik eneseaustus.

Eneseaustus on sisemine tugisammas, teadmine ja kogemus, kes me oleme. Inimesed, kellel on hästi arenenud eneseaustus, tunnevad end iseseisvana ning neil on endaga kerge olla, ütleb Juul. Kui palju te selliseid lahedaid tüüpe tunnete, kes ei piira end (ja lähedasi) enesekriitika ja kõikvõimalike süütunnetega? Julgen arvata, et mitte eriti paljusid. Enesekindlus on õpitav, selle puudumine aga praktiline pedagoogiline probleem, mida saab osava treeninguga parandada. Minge Peep Vainu saavutuskoolitusele ja kõik saab korda! Eneseaustuse lätted on aga lapsevanemates, kes ideaalis väärtustavad last sellisena, nagu ta on. See on peenike kunst, mida (erinevalt saavutama õppimisest) õieti kusagil ei õpetata.

Kõik halb saab alguse pudrukausist, mida sunnitakse tühjaks sööma. Tühi taldrik on märk kuuletumisest ja korralikust käitumisest. Ahaa, mõtleb väike prints, siin nende planeedil on välised väärtused tähtsamad kui minu sisetunne, olgu siis, ma kasvan kombekaks ja edukaks ega näita enam kunagi välja, kui tühisena ma end seejuures tunnen. Kiitmine, kriitika, hinnangud ja tunnustus on Jesper Juuli arvates tuleohtlik materjal. Kui lapse spontaansele eneseväljendusele järgneb hinnang, olgu viiepallisüsteemis või emme kiidusõnadena - kaotab laps võime oma tegelikust minast aru saada. See asendub püüuga meeldida, käituda nii, nagu kool ja kodu temalt ootavad. Tunnustusvajadus toodab partiide kaupa "egoõhupalle", millel on oht mõõne ettenägematu sotsiaalse orgi otsa lõhki plaksatada, sest egopallikestel puudub kaitsev eneseaustuse kiht.

Aga kuidas väärtustunnet kasvatada - olgu suurtes või väikestes printsides? Meil räägitakse nii palju sellest, et andmine on hea: lähedastele tuleb jagada tähelepanu, aega, armastust jne. Õige. Et aga inimene saaks tunda end täisväärtuslikuna, tuleb tal võimaldada miidagi head ka vastu anda, et ka tema tunneks end teiste jaoks vajalikuna.

hea.

Keegi hea inimene on mu maja ette kiige pannud... ja linnas igale poole mujale ka. Kiikumine klassifitseerub 26 maailma kõige tsillima tegevuse hulka. Niiet, ma olen talle (või neile?) ülimalt tänulik.

Sunday, September 11, 2011

@ Scotland

Mul polegi muud öelda, et taaskord on Šotimaa täpselt õigel ajal, õiges kohas. See reis on siiani mu elu parimate killast olnud ning müstiliselt hea on olla.
Ka praegune sünnipäev on elu parimate killast. Müstiliselt ägedad ratsutamised mööda mägesid, maailma ägedamad hostid, pidu ja pillerkaar, tsill, hommikused kosutavad Starbucks´i kohvid, ägedaimad second-hand poed, kus ringlevad mu lemmikraamatud; kuu ja tähtede vaatamine Edinburgh´i katustel, mägironimised pilvedesse, pöörased naljad ja seiklused, vinged hääletusretked ning koguaeg on tunne, et kaitseingel on läheduses.


Every day I love my life a little bit more, a little bit more...










Ja nädala hitt ka ikka: http://www.youtube.com/watch?v=NXR13Yl-USw

Tuesday, September 6, 2011

@ Rootsi

Mõnes varasemas postituses mainisin, et lähen Vipassana meditatsiooni 10-päevasele kursusele. Nüüd on seal käidud. See oli tõeline elukool ning kuna see oli niivõrd kogemuslik, siis sõnadega seda tegelikult edasi anda ei saa. Kui kedagi huvitama hakkab, võib ise selle kohta uurida ning loomulikult sinna ise minna ja ise kogeda: http://www.dhamma.org/ Soovitan!


Sattusin isegi sinna tegelikult küllalt juhuslikult ning ei osanud üldse arvata, mida selline laager endast kujutada võib. Mõttes oli põhirõhk just sellel vaikimise osal... aga kohe esimesel päeval sain aru, et vaikimine ainult toetab seda tehnikat. Ja vaikimise osa oli tegelikult kõige lihtsam.

Me alustasime päeva kell 4 hommikul ning lõpetasime 9-10 õhtul. Ja imekombel polnud see ärkamine üldse keeruline. See oli selles keskkonnas väga loomulik. Päeval oli 2 söögipausi ja üks teepaus ning kõik ülejäänud aja tegelesime mediteerimisega. Tagantjärele on naljakas mõelda, et istusin ühe padja peal ca 100 tundi... vahepeal ei tohtinud ennnast isegi liigutada. Ja... see oli karm. Aga töötas.

Üks päev tundus nii pikk nagu tavaelus umbes üks kuu. Ja ka isikliku arengu seisukohast võrdus üks päev ühe kuuga.

Vähemalt 2 korral mõtlesin ära põgeneda, sest nii raske oli endale otsa vaadata. Ja seda aktsepteerida. Ka füüsiline valu oli suht tappev kohati... reaalselt oli selline tunne nagu kirves oleks selga löödud. Aga teisalt oli kõiges selles kõiges raskuses ka midagi ilusat. Midagi, mis elus tõesti loeb. Ja midagi, mis andis asjade paikaloksumiseks suurepärase võimaluse.

Kuigi see oli kõige raskem asi, mis ma elus korda saatnud olen, sain ma palju targemaks ning olen õnnelik, et seal käisin. Eriti heaks pean seda, et see kursus tõmbas mu kusilt pilvede ja illusioonide maailmast päris reaalsusesse. Naljakas!



Ja esimest korda elus ma tunnen, et mul on välismaalastest sõbrad! :)

-- Buddha

”There is no way to happiness, happiness is the way”