@ Rootsi

Mõnes varasemas postituses mainisin, et lähen Vipassana meditatsiooni 10-päevasele kursusele. Nüüd on seal käidud. See oli tõeline elukool ning kuna see oli niivõrd kogemuslik, siis sõnadega seda tegelikult edasi anda ei saa. Kui kedagi huvitama hakkab, võib ise selle kohta uurida ning loomulikult sinna ise minna ja ise kogeda: http://www.dhamma.org/ Soovitan!


Sattusin isegi sinna tegelikult küllalt juhuslikult ning ei osanud üldse arvata, mida selline laager endast kujutada võib. Mõttes oli põhirõhk just sellel vaikimise osal... aga kohe esimesel päeval sain aru, et vaikimine ainult toetab seda tehnikat. Ja vaikimise osa oli tegelikult kõige lihtsam.

Me alustasime päeva kell 4 hommikul ning lõpetasime 9-10 õhtul. Ja imekombel polnud see ärkamine üldse keeruline. See oli selles keskkonnas väga loomulik. Päeval oli 2 söögipausi ja üks teepaus ning kõik ülejäänud aja tegelesime mediteerimisega. Tagantjärele on naljakas mõelda, et istusin ühe padja peal ca 100 tundi... vahepeal ei tohtinud ennnast isegi liigutada. Ja... see oli karm. Aga töötas.

Üks päev tundus nii pikk nagu tavaelus umbes üks kuu. Ja ka isikliku arengu seisukohast võrdus üks päev ühe kuuga.

Vähemalt 2 korral mõtlesin ära põgeneda, sest nii raske oli endale otsa vaadata. Ja seda aktsepteerida. Ka füüsiline valu oli suht tappev kohati... reaalselt oli selline tunne nagu kirves oleks selga löödud. Aga teisalt oli kõiges selles kõiges raskuses ka midagi ilusat. Midagi, mis elus tõesti loeb. Ja midagi, mis andis asjade paikaloksumiseks suurepärase võimaluse.

Kuigi see oli kõige raskem asi, mis ma elus korda saatnud olen, sain ma palju targemaks ning olen õnnelik, et seal käisin. Eriti heaks pean seda, et see kursus tõmbas mu kusilt pilvede ja illusioonide maailmast päris reaalsusesse. Naljakas!



Ja esimest korda elus ma tunnen, et mul on välismaalastest sõbrad! :)