Mõni aeg tagasi käisin ühe sõbra Hannesega ta maakodus. Esimesel õhtul oli kõik idülliline - punane vein, Brie juust, aiast korjatud värsked viinamarjad, vingu sisse ajav pliit toas, meie õues, nautimas tõrvikuvalgust maailma ilusaimas aias. See oli tõesti imeline õhtu.
Ja ega järgmine päev siis sellele ometi alla saanud jääda. Plaan oli meil minna seenele, marjule, ujuma ja siis Maarjale rongile vastu. Jõudsime metsa. Natuke soine, sopane ja põdrakärbse rohke oli, aga see ei morjendanud üldse, sest samal ajal oli metsas kõige ilusam sügis... ja rabas millised värvid! Leidsime järve, mina paljas ja hops vees. Ja oh üllatust, see järv oli mudajärv. Aga siiski nauditav. Ja karastav. Ise olin ikka sajaga rahul, et ujuma otsustasin minna. Tulin siis õnnelikult säravalt veest välja ja avastasin, et väga kaunis sopakord kattis kogu minu nahka. Rätikut mul polnud. Suva, mõtlesin ühe maika ohverdada ja otsisin siis koha, kus ma muda polnud veega segamini ajanud ja pesin end puhtaks.
Matk jätkus sama innukalt. Korjasime seeni ja jõhvikaid. Jõudsime järelduseni, et põdranapsikud ja põdrakärbsed on ühed mõttetud tüübid. Mõtlesime, et vaatame järve teisele kaldale ka... ja mõeldud-tehtud. Aga meie teekond oli vesine. Jah, tõesti... ületasime kuivenduskraave ja sumpasime põlvini vees imeilusas nõiametsas. Lõpuks leidsime enam-vähem teise kalda üles, pidasime väikse lõunapausi ja avastasime, et Maarjale küll õigeks ajaks rongile vastu ei jõua. Feil. Siiski veensime teda hääletades kohale jõudma ja lubasime ise ka õige pea kohal olla. Kuid tagasitee auto juurde ei jäinud meil nii ladusalt, sest me eksisime ära. Ja kohe päriselt. Õnneks mul hirmu ei tekkinud, sest olin koos Hannesega ja teadsin, et niikuinii saame hakkama. Ja ilmselgelt saimegi. Veetsime tunde seal nõiametsas, sain paar sõjahaava, väga ligumärjad jalad ja ühe üpris toreda sõbra. Mingi hetk hakkas vaikselt väsimus peale hiilima... ja siis leidsime õnneks elektriliinid. Olime leidnud tsivilisatsiooni! Õiget suunda ei suutnud kahepeale enam valida, sest juhe oli juba pisut erroris meil mõlemal, aga õnneks nägime kuskil taamal korra üht autot. Ja ilmselgelt tammusime siis otsemaid sinnapoole. Ja siis kui tee uuesti jalge all, lõppes matk, algas seiklus. Või vastupidi... aga igatahes tuli tõeline vagabondi tunne.
Kahekesi uitasime mööda kruusa, kuni leidsime võimaluse teed küsida. Selgus tõsiasi - olime autost oma 20 km kaugusel. Kõndisime tunnikese või natuke peale kuni tuli võimalus hääletada. Saime ATV-dega kibekiiret sõitu otse autoni. Selline tore seiklus metsas. Ma olen siiralt õnnelik, et sellist imelist metsaseiklust sain kogeda. See ei olnud nii lihtne midagi, aga saime hästi hakkama.
Mõne päeva pärast lendasin varahommikul Hiiumaale. Mõtlesin, et hea võimalus natuke jalutada ja tee ääres seda ei viitsinud teha, läksin läbi metsa. Ekslema. Ja ilmselgelt päris täpset aimu ei olnud, kuhu liikuda. Suunda ikka teadsin ja jõudsin mõne aja pärast Kärdlasse, kuid pean tõdema, et vanasti orienteerusin suva kohtades ikka tunduvamalt paremini. Muidugi see oli imemõnus hommikumatk ja taaskord olin õnnelik, et mets mind endasse meelitas.
Ja siis läks veel mõni päev mööda ja olin Pirital. Ja tuli jalutusisu. Mõeldud-tehtud. Jälle hakkasin suvateid pidi kõndima, mõni tee lõppes ära ja pidin kõrvenõgeste vahel teed rajama. Muide, kõrvenõgesed mulle meeldivad. Sellel matkal ma ära ei eksinud, aga mul polnud õrna aimugi, milliseid teid ma valisin ja seetõttu sain ikkagi seigelda. Mingi hetk jalutasin läbi sügisese surnuaia ja oh, kui ilus see oli. Eepiline.
 |
| ... |
Mulle tõesti meeldib looduses olla ja päris äge on kogeda 100% usaldust elu ja looduse vastu. Müstika! Reaalne sügis. Ma olen tõesti tänulik, et sel aastal on õnnestunud nii palju oma elu loodusega siduda. Ma olen tõesti palju aega metsas ja maal veetnud ja see tõepoolest on midagi hingelähedast. Hea. Hea.
No comments:
Post a Comment