kevad, tule, tule...

Kuule kevad, ole hea, tule ruttu, siis mul on homme mandrile palju mõnusam reisida!

Ema kodus.

hanepojad on põhilised

Präänik kodus.

Präänik on väsinuna ja räsituna ja õnnelikult koju jõudnud! Aitäh veelkord, kes abiks ja toeks olid!

Autor: Ivar Soopan

KADUNUD KOER leidis tee koju.

Tere kõik inimesed ja maailm,
minu kallim vara läks kaduma ning siiralt loodan, et ta leiab tee koju tagasi.

Pühapäeval, 17. märtsil käisin koos koeraga jälle matkamas ning lasin ta lahti nagu turvalistes looduslikes kohtades meil matkadel kombeks. Matkasime Hiiumaal, Sõru lähedal. Aga Präänik võttis jälje üles ja läks metsseale järgi.. Tund hiljem nägi üks jahimees teda siga taga ajamas.

Olen alates hetkest, mil aru sain, et ta on ära jooksnud, suurt teavitustööd teinud. Olen kohalikele infot jaganud, bussipeatusi ja stende plakatitega koormanud, FB vahendusel aitab teda leida Hiiumaa loomakaitse, Kadi raadio kaudu otsitakse, homme ilmub ka Hiiu Lehes kuulutus, nad olid nii kaastundlikud, et avaldavad mu kuulutuse lausa tasuta.

Täna tuli üks vihje Saaremaalt, kes teab, kõik on võimalik, äkki ajas siga Saaremaani taga...

Igatahes, kes teda ei näe, hoidke lihtsalt pöialt, et ta koju oskaks tulla....
Ja kes näeb, palun helistage kohe 51 98 97 96. Aitäh kõigile, kes toeks ja abiks on!




Neli päeva seikles Präänik metsas. Kuna teavitustööd olin väga hästi teinud, siis sain ta koheselt kätte, kui ta tsivilisatsiooni jõudis. Ta on väga väsinud-räsitud-õnnelik. Välimuse ja käitumise järgi hinnates on ta 4 päeva lumedieedil olnud ja jooksnud maha sadu kilomeetreid.  Looodame siis siiralt, et ta taastub õige pea!
Aitäh veelkord kõigile, kes olemas on ja olid!

Polaarekspeditsioon Rusele.

Eile tähistasime naistepäeva mõnusa matkaga mööda jääd. Tegime mõned pildid, mida jagan siis siin ka. Pärast ekspeditsiooni käisime ka hobustega väiksel tiirul ja nüüd olen juba praami peal. Natukeseks Haapsalusse ja siis Tallinnasse. Peab viitsima, aga raske oli kodust siiski lahkuda. 

Hiiumaa, peatse kohtumiseni!

...

Vahepeal, Märjamaalt saarele tulles, jäin Haapsalusse korraks peatuma. Haapsalus elab üks väga tore tüdruk Raili, üks vinge aktivist. Igatahes, tal külas olles läksime üks õhtu Lihulasse koolitusele. Mina muide võtsin sinna koera kaasa ja ta käitus ideaalselt. Kõik rahvas oli temast suhteliselt sillas. Vahepeal käisime temaga koos veel raudteed ehitamas, kinos, kõrtsus peol. Võin julgelt väita, et Präänik on väga hea iseloomuga koer ning kohaneb minu kaootilise elustiiliga hästi.

Lihulast tagasi olin kahele võõrale noormehele kaine rool ning sõidu käigus kutsusid nad mind järgmisel päeval Lätti lumelauatama. Mõtlesin, et kuna ma nüüd jälle vaba hing olen, miks mitte. Mõeldud-tehtud. Sõitsime Lätti kohale, aga mäele jõudes avastasime, et mägi oli just sel päeval hooldustöödeks suletud. Mis seal siis ikka, sõitsime siis Kuutsemäele. Ma olin lumelauaga ainult paar korda varem sõitnud, aga küllalt hästi kukkus välja... Üldse, meie 800 km tripp kukkus hästi välja. Uskumatu, kuidas välimuse järgi hinnates suva tüübid olid tegelikult väga toredad Palivere noormehed, kes elavad täiel rinnal ja seiklevad päevast-päeva. Müts maha!

Koju jõudes olime mõlemad Präänikuga väsinud, mul olid lauatamisest isegi luud-kondid kanged. Aga siiski on kodus hea olla. Enam pole ma vist esimeses nooruses, kus nädalate kaupa trippimine ära ei väsitanud. Kodus koristasin, tegin mõnuga ahju alla tule ja kirjutasin lõputööle sissejuhatuse ära. Päris tore, et seda saabki nautides teha. Siiralt loodan, et selline lõputöö kirjutamise entusiasm kuskile ära ei kao...

Saarel olen paar korda oma armsa loomaga ratsutamas käinud, ilmad on ilusad, päike annb juba jõudu ja päevad on pikad. Täna plaanime pirukat ja kooki küpsetada ja siis naistepäeva puhul matkale minna. Mis küll elul viga?

Homme hakkan Tln poole liikuma, eriti nagu ei kutsu, aga peab kooli minema. Mis seal ikka, proovin sellega leppida.