elu lõunamaal.

Tallinnas veetsin kullast aega kallite sõpradega. Tähistasime Vana Toomasega koos seal Mattiase ja Mardi korteris Eesti taasiseseisvumist. Meie pidulikus olemisest ei tulnud puudu ei naerust, ei isamaalistest lauludest, ei katustel ronimisest, ei söögist, ei joogist, ei millestki. Kõike oli külluses. Olin õnnelik, et ise nii noor ja nii hea on olla.

Järgmisel päeval sõitsime Präänikuga väsinuna saarele tagasi. Ning hakkasime asju pakkima, Präänik oli segaduses, proovis ka end kohvrisse ära mahutada - ta ei saanud aru, mis toimub ja kuhu ma/me minema hakkame. Ajasin veel viimseid asju seal saarel mõne päeva. Näiteks, viisin puud kuuri, valmistasin sõpradele küpsiseid, esitasin veel ühe hobuse ära, käisin sõpradel külas... 

Ja siis eile kolisime mina ja Präänik ja Iti Värskasse. Siin on männid kõrged, lõhn hea ja päike päris ere. Igati lõunamaine. Hetkel ma veel päris täpselt ei tea, kus ma elama hakkan. See peaks selguma neljapäeval. Selgusetus tuli sellest, et üks naaber ei julge koeraga kõrvuti korteris elada ning nüüd võib-olla õnnestubki mul üks teine korter saada, samas majas. Paar ruutmeetrit suurem ja natuke kunstilisem. Praegusesse ei levi Klassikaraadio, ehk sinna teise levib. Eks näis, milline kodu mulle siis tuleb. Mõnus igatahes. 

Niiet, kõik olete mulle siia Värskasse külla oodatud!

megatripp.

Sissejuhatus tuleb random ning üldse 2011 aasta algusest. Nimelt, olin koos Kaisaga Lõuna-Hispaanias tripil. Kohalikult vanamehelt üürisime Granadas selle korteri ja jagasime seda ühe kohaliku kunstilembelise naisega. Nüüd, korter on jälle üürimises, võtke rendile, kes lahedat aega selles imelises linnas veeta tahab! Omanik aga inglise keelt ei räägi ning asju saaks ajada lihtsamini hispaania keeles.

Kui nüüd aga tagasi tänapäeva seigelda, siis saabusin just megatripilt. Viimane tööpäev seljatatud, seilasime Präänikuga otse Haapsalusse. Seal veetsime öö sõbra pool. Hommikul tuli mega bussitripp Setumaale, Värskasse. Sinna viis elu, sest läksin töövestlusele. Paistab, et kõik laabus sujuvalt ning alates 2. septembrist jätkan seal oma teekonda. Sellest kohast saab mu uus kodu.

Siis sõitsime Antsla kanti, olime ühe öö mu vanemate juures ja ühe öö ilusa tähistaeva all. Tähti langes lugematul hulgal. Ja külm oli. Ujusin seal lõunamaistes juba jahenevates järvedes ja olin õnnelik. 

Seikluskamp kasvas suuremaks, liitusid mu vend ja paar hipit. Venna uue 89-aasta Citröen'iga kruiisisime Papisaare sadamasse Saaremaal.  Sealt Vilsandile. Imeline koht see viimane. Vilsandil oli imeline festival ka. Kohtasin oma head silmarõõmu, kuigi ta väga palju mu silma ei rõõmustanud. Ainult ülimalt veidi. Siiski oli päris hea olla, kuigi üks päev hakkas mul kuskile kiire. See oli kummaline, Vilsandil ei ole tegelikult kuhugi kiiret.

Pärast huvitavaid seiklusi kõige läänepoolsema saare peal läksime Präänikuga Muhu saarele, Reedikule ja Mariale külla. Mõlemad meie head sõbrad. Ja seal oli mõnus, mõnus. Õhtul viskasime head leili, naersime, sõime. Hommikul käisime kukeseenel ning tegin kõikidele sellest hea kastme. Reedikul on tore kodu ja ta ema oli ka tore. 

Kui lõpuks Hiiumaale koju jõudsin, olin õnnelik, et mind on nii mõnus kodu ootamas. Täna õhtul hilja jõudsin. Sõrult sain koju ühe Mardiga, kes inspireeris kõrgelt lendama. Sõna otseses mõttes. Tema tegi näiteks piloodi paberid. 

Kodus olemist naudin, varsti lähen magama ning kui Präänik vähegi jaksab veel (ta oli meie megatripil maailma parim ja mõistlikum ja vapram koer), siis homme varahommikul sõidan üheks päevaks ja üheks ööks Tallinnasse. Sest kui ma augusti lõpus Värskasse kolin, siis saab "mu linnaks" Tartu või Põlva. Ma arvan. Ja siis ma Tallinnasse enam väga tihti ei pruugi sattuda. Sest see on kaugel. Ja piloodi pabereid mul veel ei ole. Aga auto plaanin endale küll varsti soetada. Kui kellelgi häid pakkumisi on, tehke häält. Hinnaklass jääb ca 500 euri piiridesse ja enam-vähem peaks see armas autoront liikuma. 

Jah, päris hea on ikka. Terve suve olin Hiiumaal ning see megatripp oli (on) kirss tordi peal!

läbi nagu läti raha.

Jah, selline elustiil nagu see suvi proovinud olen, on väsitav. Ja võrdlemisi igav. Annan endast siiski parima, et kuidagiviisi hakkama saada. 

Hiiumaal polegi sügisest hea tööotsa peale saanud, liigun suure tõenäosusega edasi lõunasse. Ikka sinna, kus juured on. Ehk õnnestub mul ka kunagi oma koht leida ja paikseks jääda. Ma loodan.

Päevad pudenevad käte vahelt läbi justkui liiv, miskit erilist meelde ei jää. Puhkepäevadel olen ma nii väsinud, et enamus ajast lihtsalt olen pikali voodis ning ei mõtlegi midagi teha. Heal juhul jalutan Präänikuga ja koristan ja kuulan raadiot ja võib-olla kohtan mõnda sõpra. That's it. 

Vahel on elu teisiti, vahel peab tegema asju, mida iseenesest ei viitsiks või ei tahaks. Praegune elu ei ole ligilähedaltki selline, mida ma pikas perspektiivis elada sooviksin. Aga siiski, kui olla kaelani sita sees, siis ei tasu pead norgu lasta... sest tänu väsitavale ja igavale eluetapile tuli mul meelde, mis ma elus tegelikult tahan. Või, mis ma arvan, et ma tahan.