läbi nagu läti raha.

Jah, selline elustiil nagu see suvi proovinud olen, on väsitav. Ja võrdlemisi igav. Annan endast siiski parima, et kuidagiviisi hakkama saada. 

Hiiumaal polegi sügisest hea tööotsa peale saanud, liigun suure tõenäosusega edasi lõunasse. Ikka sinna, kus juured on. Ehk õnnestub mul ka kunagi oma koht leida ja paikseks jääda. Ma loodan.

Päevad pudenevad käte vahelt läbi justkui liiv, miskit erilist meelde ei jää. Puhkepäevadel olen ma nii väsinud, et enamus ajast lihtsalt olen pikali voodis ning ei mõtlegi midagi teha. Heal juhul jalutan Präänikuga ja koristan ja kuulan raadiot ja võib-olla kohtan mõnda sõpra. That's it. 

Vahel on elu teisiti, vahel peab tegema asju, mida iseenesest ei viitsiks või ei tahaks. Praegune elu ei ole ligilähedaltki selline, mida ma pikas perspektiivis elada sooviksin. Aga siiski, kui olla kaelani sita sees, siis ei tasu pead norgu lasta... sest tänu väsitavale ja igavale eluetapile tuli mul meelde, mis ma elus tegelikult tahan. Või, mis ma arvan, et ma tahan.