Võtan kätte ja ...

Mick Pedaja - Seis

Pühapäev.

Käisin vahepeal Tartus, oli ülimalt kvaliteetne aeg sõprade seltsis. Ja mul ei olnud kuhugi kiiret. Ja kõik laabus sujuvalt (mu auto on hetke seisuga katki ning seisab Põlvas ning siis mu liikumised sõltuvad palju teistest inimestest).

Õpetan praegu 4 noort hobust ja see on hea kogemus. Pole ammu selliste graatsiliste ja temperamentsete hobustega kokku puutunud ning see on väga õpetlik. Unistan ise ka elegantsest hobusest. Ma tean, et ühel päeval mul ta on. 

Vahepeal olid mõned ööd, kus magasin vähem. Lihtsalt, elu põnevus lükkas magamist edasi. Ja siis mõtlesingi juba nädala keskel, et pühapäeval ma puhkan. 

Magasingi täna kauem, äratuskella ei pannud. Kulgesin päeva mõnusalt, kuigi ma olen enamus päeva arvutis veetnud. Ja ikka suunitlusega enda äriplaani kirjutada ja end harida. Ja kütsin 2 korda ahju, mulle lihtsalt väga meeldib tuld teha. See on selline päris asi. Ülimalt tore on, kui selle jaoks rahumeeli aega on.

Õues ma põhimõtteliselt täna ei käinud (ainult puid tõin kuurist) ning praktiliselt ei ole ma enda keha liigutanud. See on natuke imelik tunne, kui aus olla. Samas, väljas on nii kange torm ning ma ei teagi, kuhu siin maantee ääres ja põldude vahel ma jalutada võiks. Võib-olla peaks siiski enne magamaminekut väikse tiiru õues tegema... Mmm. Hea mõte!

Unistused.

Olen siia blogisse nii palju unistustest kirjutanud ja sellest, kuidas neil kombeks täituda on. Unistusi tekib vahepeal juurde ja see on tore. 

Vahel unistused purunevad ka. See on elu osa ja sellega tuleb leppida. Mul on hea meel, et ma terve elu entusiastlikult olen enda unistuste poole püüelnud ning ei anna alla. Selline julge pealehakkamine on pool võitu. Elus ei tohi kahelda, tuleb usaldada. 

Üleüldiselt usaldan ma paljuski enda sisetunnet ja see toimib. Ausalt ka. Päris tihti on juhtunud, et inimesed imestavad mu eluloo üle, see ei ole just selline tavapärane. Ise endal on ka vahel tunne nagu elaksin muinasjutus. Mõtlen - ja asi realiseerub. 

Viimaseks näiteks on kasvõi see kodu soetamise lugu. Lihtsalt nii äge, kuidas elu pakub järjest igasuguseid võimalusi ja õppetunde ja huvitavaid kiusatusi. Saabki siis sisetunde ajendil enda elu lugu luua. Päris ise. Igaüks vastutab ise enda loo eest, kuigi tuleb tõdeda ka fakti, et elus puhtandit me ju kirjutada ei saa. 

Ja vahel tuleb osata õigel ajal loobuda, lahti lasta. Seega, on väga oluline aspekt, kuidas minevikuga suhestuda. Meil kõigil on ju kogemusi, mis ei olnud meeldivad või edasiviivad, aga sellest ei ole midagi. Juhul, kui andestada ja õppida läbi selle, siis inimene vabaneb. Eriti oluline on endale andestada. Ma usun vähemalt.