Unistused.

Olen siia blogisse nii palju unistustest kirjutanud ja sellest, kuidas neil kombeks täituda on. Unistusi tekib vahepeal juurde ja see on tore. 

Vahel unistused purunevad ka. See on elu osa ja sellega tuleb leppida. Mul on hea meel, et ma terve elu entusiastlikult olen enda unistuste poole püüelnud ning ei anna alla. Selline julge pealehakkamine on pool võitu. Elus ei tohi kahelda, tuleb usaldada. 

Üleüldiselt usaldan ma paljuski enda sisetunnet ja see toimib. Ausalt ka. Päris tihti on juhtunud, et inimesed imestavad mu eluloo üle, see ei ole just selline tavapärane. Ise endal on ka vahel tunne nagu elaksin muinasjutus. Mõtlen - ja asi realiseerub. 

Viimaseks näiteks on kasvõi see kodu soetamise lugu. Lihtsalt nii äge, kuidas elu pakub järjest igasuguseid võimalusi ja õppetunde ja huvitavaid kiusatusi. Saabki siis sisetunde ajendil enda elu lugu luua. Päris ise. Igaüks vastutab ise enda loo eest, kuigi tuleb tõdeda ka fakti, et elus puhtandit me ju kirjutada ei saa. 

Ja vahel tuleb osata õigel ajal loobuda, lahti lasta. Seega, on väga oluline aspekt, kuidas minevikuga suhestuda. Meil kõigil on ju kogemusi, mis ei olnud meeldivad või edasiviivad, aga sellest ei ole midagi. Juhul, kui andestada ja õppida läbi selle, siis inimene vabaneb. Eriti oluline on endale andestada. Ma usun vähemalt.