Kodune elu

No ei teagi nüüd, kust otsast alustada. Juba päris pikalt mõtlen, et teen blogipostituse, tegudeni jõudsin siis täna. Olen rongis, teel pealinnast koju.  

Elu areneb, kutsari amet peaaegu käega katsutav. Nimelt siis, kõigepealt juhtus selline tore lugu, et tutvusin ühe toreda härra Vello Tammega ükskord. Ja siis ta kinkis mulle Hummeri, ühe eesti raskeveo ruuna. Tore loom, on mõne aasta Velloga koos tööd teinud, mõni aasta tal niisama silmailu olnud. Vankri ees käib suure tõenäosusega hästi. Ja siis õnnestus mul veel vanker endale soetada, see samune, millega sõitsin Setomaal. See, mis jäi esialgu Paulile, aga nüüd ta lubas selle mulle. Septembri lõpus võin järele minna. See on hea. Siis ongi veel rakmed vaja leida ning asi võtab ilmet.

Hummeriga esmane kohtumine

Tööl mulle meeldib. See kasvataja amet paistab üks eluline amet olema. Lihtne see ei ole, aga huvitav küll.  Ja mulle meeldib, et see laseb mul kuidagi iseendaks jääda. Ma võingi olla täpselt see, kes olen. Töögraafik on ka vabas vormis, ei tunne mitte mingisugust töö poolset ahistust. Vabal ajal käib mitmeid lapsi ratsutamiskunsti õppimas, külapäeval korraldasin ratsavõistluse. 10 osavõtjat - elu käib hobuste ümber, ausalt. Vähemalt suvel. Ja eriti hea uudis on see, et Leaderi programm toetab meie külla ratsaplatsi rajamist.  

Kodus on endiselt kõik hästi. Elu jooksul olen suutnud luua märkimisväärse sotsiaalse kapitali, nimetagem sõpraderohkust täna nii. See tähendab, et mu talu on kasvanud suurelt tänu sõprade ja pere  toele. On olnud talgupidusid, kus saab rohkem tehtud, kui üldse unistada olen osanud. Võin praeguse seisuga kindlalt väita, et olen talule väga tubli perenaine olnud. Kõik on kuidagi toimiv, töökorras. On vaja veel palju teha, aga poole aastaga olen ikka nii mõndagi juba korda saatnud. Ja ilus on mul ka seal. Poni M niidab muru, lilled õitsevad, linnud laulavad. Aiamaa on ainult midagi sellist, millest jõud eriti üle ei käi. Kevadel kujutasin naiivselt ette, kuidas ma taimekasvatusega tegelen. Reaalsus on aga see, et umbrohu kasvatus on päris edukalt läinud. Küll tuleb saaki ka, aga lihtsalt, sellise metsa sees kasvab. Nüüd millalgi hiljuti õnnestus abilistega ära rohida, paistab midagi muud peale päevalillede ka heina seest välja. 

Isikliku elu koha pealt on asjadel küllaltki positiivne maik juures. Olen endale väga hea sõbra leidnud, kellega on ilus koos aega veeta ning unistada. Võib-olla kõik unistused meil just ei kattu, aga seda põnevam on. Ühisosa hakkab tasapisi tekkima, see kandepind, millele saab suhte peale ehitada.

Mõned pildid lisan ka, kuigi pole kevadest saati väga palju pilte teinud. Võiks rohkem teha, tegelikult on ju tore vaadata, kuidas elu käib. 

Häid sõpru, neid õnneks jagub.

Tikkude ponid. Nii palju rõõmu sõprusest.

aiamaa kevadel, nüüdseks on teistsugune pilt

Hummer koduhoovil

Kodus on hea olla, aga päris palju käin ära ka. Sõpru on ju kaugemalgi. Nüüd olen 2 päeva kindlalt kodus... mmmm.