Nonii. Talv käes, ei jõudnudki vankrisõitu veel teha.
Lumega koos hiilis sisse õdus ja õnnis tunne. Sain taaskord erksalt aru, miks ma siin põhjamaal sündisin - mulle meeldib karge talv. Hommikuti on kohe teine tunne äragata, maja on mul ka mõnusalt soe ja kodune. Üle kõige naudin ma praegustel päevadel ahju kütmist ja mõnusat tulepraginat, hobustele heina andmist ning koerustükiga jalutuskäike.
Ratsatunnid toimivad hästi, praegu on umbes 10 õpilast. Hobuseid on hetkel kodus 6, üks toredam kui teine. Asi edeneb ja toimib. Olen väga tänulik kõikide hobuste eest, kellega saan siin tegeleda ning keda saan kasutada. Korralik hobupark on ikka juba olemas. Ja paistab, et mõni võib lähiajal veelgi juurde tulla. Eks elu näitab.
Isikliku elu koha pealt... olen vaba ja vallaline. Suhtest arenes välja siiski sõprussuhe ning lepin selliste asjade käikudega ka. Saan iseendaga küllaltki hästi hakkama, küll õige asi õigel ajal tuleb. Niikuinii on kõige aluseks sõprus iseendaga ning selle arendamisega tegelen igapäevaselt. Ja on põnev.
No comments:
Post a Comment