-- Buddha

”There is no way to happiness, happiness is the way”

@ Hiiumaa

Ja selle nädala hitt on siis http://www.youtube.com/watch?v=qSCobrqfDJA

Hiiumaa tripp oli ka seekord täiuslik. Pühapäeval jõudsin Tallinnasse ning elu viis mind ühele väga tsillile kontsertile, vanalinna katustele ja levikasse. Viimase juures sain mingisuguse müstiliselt vahva seltskonnaga tuttavaks, kellele ma ka öömaja pakkusin. Nalja jagus varajaste hommikutundideni.

Elu on kahtlaselt sujuvaks ja huvitavaks muutunud. Kõik asjad on õigel ajal õiges kohas. Homme lähen Vipassana meditatsiooni laagrisse Rootsi, selle võlu peitub asjaolus, et 10 päeva vaatan enda sisse. Ma ei suhtle mitte kellegagi, ei loe raamatuid ega ei kirjuta, ei kuula muusikat, isegi joogat ei tee. Tundub ikka uskumatult põnev!
Niiet, ilmselgelt pole ma lähiajal kättesaadav ning olen igati levist väljas!

Nii palju.

Üks päev on üks mõte, teisel päeval teine. Aga, vähemalt kõik mõtted on üdini head, tsillid ja aina paremaks lähevad. Justkui looksin omaenda elu.


Ja suits. Ta on küll tsill ja hea, aga siiski vist mitte päris mulle. Ma otsustasin, et teen kuus ühe suitsu, siis ma naudin seda rohkem ning siis see ei mõjuta tõenäoliselt ka mu tervist.





... ning suvi veel kestab!

Õigus küll!

Juhtusin eile vana head Terminaatorit kuulama. Sattusin ühe video peale, mis on tehtud minu esimesel Terminaatori kontsertil. Ja kurat, see oli vägev. Mäletan, et olin isa kukil ning vaade oli vapustav! Ja milline elamus oli ka 12 aastat hiljem selle konserti video vaadata!! Uskumatult ilus!


Terminaator - Ainult sina võid mu maailma muuta
http://www.youtube.com/watch?v=QF0b-fWDEug

@ Väimela

... ja oligi jälle üks väärt nädalavahetus!

...

"Ära pahanda kui ma olen veel veidike rumal.
Las ma kasvan Su kõrval mu armas ja ainuke Jumal!"

Täna küsi endalt.

Kui kogu maailm mulle järgneks, kas mul oleks hea meel selle üle, kuhu ma ta juhin?

-- N. D. Walsch

NAUDI KÕIKE! ÄRA VAJA MIDAGI!

jälle elukoolis.

Puhkuse veetsin ma täpselt nii nagu oma kõige paremates unistustes ette olin kujutanud. Või isegi natuke paremini. See oli just selline, millist elu ma tahangi praegu elada!

Aga viimasel puhkusenädalal hakkas see tööleminek kuskil sees kriipima, eriti nagu ei kutsunudki tagasi. Ja siis kui läksin tööle, kohe esimesel päeval tulid ette mingid lihtsad asjad, mis olid eriti keeruliseks aetud ja üldse, lasteaedade kogu süsteem lonkab väga tugevalt. Ja noh, kui ma sügise peale mõtlesin... see tundus lihtsalt ülimalt igav: kool ja töö, töö ja kool, kool ja töö, kool ja töö, töö ja töö ja kool jne. Käia tööl, mida südamest ei naudi, on ikka... ma ei teagi... justkui elu raiskamine. Minu elus ei ole kohta ajale, mida raisata. Ma tahan oma elu ikka mõnusalt elada ja tõepoolest tahan iga minutit nautida. Ma lihtsalt ei lähe tagasi sinna igava elu rüppe, kus kõik head asjad tulevad homme, ülehomme, aasta pärast või kunagi... kunagi ikka. Need head asjad on olemas, nad ei tule. Oodates keegi ju kohale ei jõua. Kui ainult oodata elu, siis on suur oht, et see muutubki harjumuseks ning elu jääb elamata. Oodates kooli lõppu, ülikooli lõppu, puhkust... Sel juhul jaotatakse oma elu tükkideks: töö - puhkus, kool - kooli lõpp, noorus - vanadus jms. Aga kes siis pärast selle elupuzzle kokku paneb?

Ja täna saigi ema ja venna kaasabiga üks asi vägagi selgeks - ma ju ei taha sitta elu elada ning ma ei pea tegema tööd, kus on ainult päevast-päeva kiirustamine. Ma ei pea tegema tööd keskkonnas, mida ma ei naudi sajaga. Ja ainus mis mind takistab sealt lahkumast, on hirm. Hirm, kas saan ikka hakkama. Hirm, kuidas ma üüri jõuan maksta. Hirm, et äkki jätan kooli pooleli. Hirm, et äkki ei leia uut tööd. Hirm sajatuhande asja ees. Aga mida ma tegelt kardan? Kardan ma siis elada just nii nagu tahan? Tegelikult ju ei karda (või vähemalt ei taha karta). Ja siis ma otsustasingi, et suva mis saab, vaatan mis elu toob ning püüan teda usaldada. Suva see homme!!






Ja elu muutuski kohemaid 4,7 korda huvitavamaks :)

levist väljas

Vaikselt hakkab see puhkus nüüd lõpule jõudma, mõned üksikud päevad on veel jäänud. Praegu just saabusin (jälle) maailma parimalt tripilt Hiiumaalt ning kohe edasi Pärnusse.









Ja jalanõudega enam ei taha käia ning toas olla on niivõrd võõras... on aeg vist linnalainele tagasi tulla!

@ puhkusel vol 2

Nii, puhkus endiselt veel kestab, aga kuna olen praegu üle pika pika aja internetis, siis mõtlesin siiagi mõne sõna kirja panna.
Puhkus on idekalt möödunud, enamus ajast olen veetnud õues, looduses. . Kui Vilsandi saarel nädal aega peeglisse ei vaadanud, siis koju jõudes oli üllatus ikka väga väga suur - juuksedki olid heledaks pleekinud...


Rohkem juttu praegu lihtsalt ei taha tulla ning pole põhjust seda välja imeda ka. Tuleb siis, kui on aeg.