Big bird.

.





.


Vot tema vajab eraldi postitust, sest tema oli Austraalias olles väga suur osa mu elust. Räägin lühidalt ta loo ka: kunagi vast koorus kuskil mõnusas metsas ja siis kasvas natuke suuremaks ja läks lendama ning jäi autole ette. Õnneks, üks järgmisi autosi oli Elana auto ning ta korjas ta üles... ja siis ta sai ajapikku terveks. Ja jäi Elana juurde elama... Ning kui Elana JSL-Racingu talli tööle tuli, võttis ta kõik oma loomad kaasa, k.a. Big Bird'i. Ja vot see oli LIND. Ausalt, ta oli megatark, ta armastas tähelepanu, ta naeris koos inimestega, ta õppis eesti keelt, ta mängis nagu koerapoeg ning kunagi ei teinud mulle haiget (kuigi ta pm võiks lebolt mu näpu või kõrva otsast ära hammustada kui tahaks)... ja noh, ma tõesti veetsin vahel mitu tundi järjest temaga mängides, sest see oli jumalast huvitav. Ta oli hurmav ning ma loodan siiralt, et mingisuguste valemitega ehk õnnestub teda kunagi veel näha :)

paastumas.

Väike vahepeatus Tallinnas ning nüüd olen Mustla külje all paastumas. Praegu on käsil kolmas päev ilma igasuguse söögita ning eriti mõnus on olla. Naljakal kombel on tavalisest palju rohkem energiat ning käin päevasel ajal ümber-ringi jalutamas ning ilusaid talumajasid vaatamas. Vist on see maaleminek ikka päris hea mõte :D

Helistasin täna ka Koidule Hiiumaale ning uurisin, kuidas nende talus seis on... et kas nad endiselt vajavad abikäsi. Ja noh, ta vastas mulle reipa häälega: "Tere tulemast!". Isegi natuke kummaline on mõelda, et kas tõesti kolingi turvalisest ja tuttavast Tallinnast ära siis?! Eks elu näitab.

comeback

Bali puhkus möödus väga muhedalt, pean tunnistama, et kui tuleb võimalus, lähen kindlasti tagasi - see on minekut väärt!

Tagasilennud polnudki väga hullud, neid oli muide kokku neli. Londonis lennukist maha astudes ja seal natuke ringi seigeldes oli juba igati kodune tunne. Kui aga Stockholmis nina lennujaama ukse vahelt välja pistsin, siis tervitas mind üks väga soe kevadpäike... see, et kogu talve päikse all veetsin, ei mängi rolli - kevadine päike on ikka kõige mõnusam. Ja viimase lennukiga maandusin ma ilmselgelt maailma kõige ilusamas, toredamas ja paremas Tallinna lennujaamas...

... ja väljudes ootasid mind mõned krunded ja Iti. Iti, muide, on minu kass ning ma tõesti ei osanud teda lennujaama oodata. See oli alles üks armas vastuvõtt :D
Õhtul kutsus vend külla, et ma ikka reisiseiklusi natuke jagaks oh, üllatust: külas oli kogu mu pere ja mõned mu sõbrad! See oli esimene sõprade ja pere ühispidu, suht tsill. Naljakas, varem ma olin ikka perekeskis niivõrd teistsugune kui sõprade seltsis, kuid nüüd hakkan juba vaikselt igalpool iseendaks olema. Ja see on hea.

@ Bali

Nonii, pole siia päris ammu ühtegi sissekannet teinud... eks on targematki teha olnud. Austraalia reis oli väga tore, lõpus puhkasin 2 nädalat, trippisn ringi ning nautisin megavahvat seltskonda. Käisin atv-ga mudapõllul pulli taga ajamas, väikinos maailma ilusamat multikat vaatamas, kauboi hobustega sõitmas jne. Oli põnev ja hea. Ja nüüd olengi juba koduteel.

Väikse vahepeatuse mõtlesin Bali saarel teha. Ja see oli üks väärt mõte! Siin on väga ilus troopiline kliima, lopsakas loodus ning väga huvitav kultuur. Esimesel ööl võtsin kõige uhkema hotelli, nautisin oma sviidis soooja vanni, käisin ookeanis ujumas (ja kohtasin vees madu ka) ning puhkasin mõnusas baldahhiinidega voodis. Tõeline printsessielu. Kuna aga hotellis on liiga mugav ja mõnus ja hea olla, siis ei saaks eriti ringi liikuda. Seega, otsustasin ka siia reisi natuke paar seiklust vahele pressida ning lähen täna teise linna elu usaldama :D sessuhtes, et vaatan ja usaldan, mis elu toob. Plaane ei tee. Huvitav :)

Ja juba järgmisel nädalal jõuan koju. Imeline! Nüüd, kui see kodu nii lähedal juba on, siis on ikka ebareaalselt soe tunne.

...

walking or flying brave, a little bit naive and with a smile forward...

Õnnetus ei hüüa tulles!

Nonii, nüüd juhtus minuga esimene (ja loodetavasti ka viimane) õnnetus. Läksin siis eile üht hobust söötma... Tegin värava lahti, hakkasin maast ämbrit võtma ja PAUH... lihtsalt selline tunne, et kolju läks pooleks. Roomasin siis õnnetuspaigast eemale ja karjusin Mariale, et ta värava kinni paneks ja mu müsti (why??) maast üles võtaks. Maas pikali olles tõmblesin veel elektishoki tõttu mõne minuti. Päris hirmus hakkas, kui aus olla. Siis aga võtsin jalad alla ning läksin tuppa pikutama ja maha rahunema. Õnneks jagas armas kass Smokey kohe biiti ning tuli mulle seltsi ja nurrus kõik mu hirmu minema. Õnnetuse tõttu kaotasin tüki oma ühest habmast, sain otsaette parajalt piraka muhu ning silm on ka omajagu sinine. Ja nüüd ma olen siis haiguslehel. Polegi kunagi varem olnud :D

Kui nüüd üdini aus olla, siis värava käest peksa saada on päris mark. Aga ok, nali naljaks. Loodetavasti parandatakse vigased elektrisüsteemid kohemaid ära!

Hõissa pulmad!

Ma tunnen esimest korda, et puudun millestki. Nimelt, Mari ja Joosepi pulmast. Olen juba aastaid oodanud sõprade pulmasid, kuid nüüd esimesest, nii ilusast ja erilisest puudun. Aga põhjusega... sest ilmselgelt olen ma teises maailma otsas ning kiiruga koju lihtsalt ei oleks jõudnud. Aga leidsin sellele olukorrale imeilusa lahenduse - nimelt, täna õhtul lähme mina, Maria ja Reedik ühte veinimõisa seda imeilusat pulma pidulikult tähistama. Võtame selle siin kaugel maal ka väärikalt vastu!!

Kui alguses oli elu väga töine ning miskit muud eriti ei teinud, siis nüüd on tuulte suunad natuke uutmoodi. Käime palju rohkem väljas söömas, trippimas ja vaatame natuke rohkem ringi. Ja see on tore. Tore on ka see, et tööl on meil imeline tiim, kõik töötab kui kellavärk ja kuidagi eriti tsillid inimesed on kokku sattunud. Nalja saab iga päev nabani ning isegi pärast 3 tunnist und pole väga hull tööle minna, sest teised kõik on ju sama väsinud ja siis saabki veits rohkem pulli. Ja oh, kui palju nalja saab bosside üle visatud... üks neist on väga palju hobuse seljast alla kukkunud ja mitmeid kordi ratastoolis olnud ja mitmeid kordi hullumajas üles ärganud pärast suuri kukkumisi... ja igatahes, need kukkumised pole ka ta pead ilma põrutusteta jätnud - ta pekasb lihtsalt nii segast kogu aeg. Ja ilmselgelt, on see päris naljakas. Tean küll, et ilus ei ole teise üle naerda, aga mis seal parata :D Natuke vähem nalja pakub see, et palkade maksmistega ei ole nad väga korrektsed viimastel nädalatel olnud. Aga, eks mõned päevad on neil veel aega seda viga parandada... vastasel korral tuleb lihtsalt uus töö otsida ja kuskile mujale edasi liikuda. Aga noh, praegu on veel suht suva, kui aus olla :D Sest meil on tõesti isegi tööl lahe.

Kurjam, ma olen ikka sigaõnnelik, et siia tulin. Väga vinge ettevõtmine. Ja ma tõesti ei osanud isegi mitte unistada nii lahedast reisist, kõik on täpselt nii nagu olema pea või pisut paremgi :)




PS! Meie imearmsast kassipojast on veel armsam kass kasvanud. Ta on lihtsalt... ma ei teagi... aga ta on väga armas! Ja seee papagoi, kes meil on, on ka mu sõbraks saanud. Naljakas on, kuidas lind käitu nagu koer. Ja hobused... need galopihobused on natuke teistsugused küll, kui "tavalised" hobused, kuid armsad on nad ikka ja rõõmu toovad ka :D:D

pildilisamise koht

Nüüd on küll kätte jõudnud aeg, mil tahaks pilte lisada.

Üks päev õnnestus koala karu kohe päris lähedalt ja päris pikalt jälgida. Ta polnud meiega üldse kuri ja ei jooksnud ära ka. See oli vägev! Ta oli eriti armas ja tsill. Temast tahaks pilti siia lisada.

Ja ühe vahva tuttava sain endale veel... Kuulsin köögist Maria karjatust, sest ulme suur ämblik sattus ta teele. Läksin asja uurima ning kohalik teatas, et see ämblik pole mürgine - järeldasin, et mul pole siis põhust teda karta. Võtsin ta kätte ja hakkasin temaga mängima. Ta oli nii suur, et tõesti nagu oleks loomaga mänginud. Väike ärevusevärin oli ikka sees, aga see oli lahe. Temast tahaks ka pilti lisada :D

Kui kunagi enda arvutiga kuidagi netti õnnestub saada, siis lisan tagantjärele.





Muidu on olukord ikka endine - päevad kipuvad juba sassigi minema, sest sarnasust võib igas päevas tajuda... Naljakas mõelda, et nüüd olengi juba kuu aega siin olnud. Aga kõik see olukord on selline nagu ideaalis ett kujutasin. Mul on piisavalt aega oma mõtteid mõelda ja unistada, pole sellist olmemüra mu ümber. Ja see on niivõrd hea, et saangi iga hetke siin kaugel maal nautida! Hea valik oli niimodi hetkeks aeg maha võtta.

Tere tulemast 2012

Uue aasta võtsin vastu igati väärikalt - vaatasin koos Bennuga (kes on maailma armsaim koer) kõige ilusamat tähistaevast, mida olen oma lühikese eluaea jooksul näinud. Müstika, kui palju tähti lihtsalt võib taevalaotusele mahtuda. Täielik maagia!

Hea algus!

ämblikud

Täna tegime väga põnevat tööd - kolisime vanad hobusetekid teise kohta. Ja mis tegi küll selle töö niivõrd põnevaks?! Nimelt see, et peaaegu iga teki vahel elas üks pisike ämblikupere... ja mina ei osanud neid eriti kartagi. Kuid, üks kohalik oskas neile nimetusi jagada ning nägin näiteks ämblikke, kes on maailmas nr 2 oma mürgisuselt, tapvat sind 2 minutiga. Ja siis nägin ka sellised, kes tekitavad sulle sellise haiguse, et su nahk ja lihased hakkavad tasapisi ära surema. Kummaline lihtsalt, kui mürgised saavad sellised pisitillukesed armsad süütud ämblikud ikka olla?? Ma püüan igatahes nüüdsest pisut ettevaatlikum olla, sest neid ämlikke pesitseb suht-koht kõikjal.




Ma pean tunnistama, et hästi tasakesi hiilis ükspäev väike koduigatsus mu sisse. Või noh, mitte kodu, aga Vilsandi saare igatsus. Ja ma ei tea miks - olen seal ainult 2 korda käinud... muidugi, need kaks korda olid imelisemad kui imelised, aga ikkagi. Ükskõik mida või keda muud võiks ju igatseda... saart igatseda tundub ikka omamoodi naljakas :D

Rutiin tapab.

Mis tunne on töötada näiteks kümme aastat ühes kohas, elada samas korteris, samade inimestega, seista iga päev samas bussipeatuses, sõita päevast-päeva sama bussiga edasi-tagasi, käia alati samas poes, korv alati sama kraamiga täidetud, kohata päevast-päeva ainult samasid inimesi? Või kakskümmend... kolmkümmend aastat. Huvitav?!

Minu elus on nii palju muutusi olnud, et üle poole aasta kestvat rutiini polegi "õnnestunud" kogeda.






Täna hommikul päiksetõusu ajal jalutasin linnulaulu saatel koplist hobust tooma ning see oli kuidagi eriliselt helge ja õnnis hetk. Kui keegi küsiks, et kas siis sellepärast tasus oma turvaline rutiinne elu ära lammutada, siis mu vastus oleks ilmselgelt: "Jah!"

Ka siin on rutiinne elu, aga kõik on teistmoodi, kui ma plaanin seda elada mõned kuud ning sellest rutiinist omajagu kasugi lõigata!

Ma hakkan vaikselt selgusele jõudma, mida ma tõesti tahan ning mis mind õnnelikuks teeb. Ja see on kuradi hea tunne!