aeg

Elu keeb täies hoos ning päevad on nii pikad ja valged, et und nagu polekski enam suurt vaja… Aeg tiksub teisiti. Hando Runnel on aja kohta kirjutanud: „Aeg on olnud vaeserahva ainuke võõrandamatu varandus. Aega härjal, aega orjal.“ Mida rikkamaks saab rahvas, seda vaesem ta on, seda vähem on tal puhast aega. Aeg on loodusandide või –varade hulgast seni inimteguri eest kõige kaitstum olnud. Kõike muud on inimene suutnud muundada või moondada, kõige muuga on ta osanud katseid teha, ajaga ei. Aeg on seni allumatuks jäänud. Tema algust ega otsa ei teata. Kui see nii on, on põhjust mõningaseks ärevuseks. Mis on selle pööraku põhjus, et järjest enam asendub ütlus „aega küll“ ütlusega „aeg on otsas“? Midagi tõsist peab olema.“ (H. Runnel „Väravahingede kriiksumist kuulnud“). Soovin Sulle südamest, et Sul ikka aega küll oleks! Et Sul oleks juunikuul ja teistel suvekuudel aega küll paljajalu murul käimiseks, aasadel ja metsas viibimiseks, oma kallitega koos olemiseks. Olgu Sul küllaga aega praegusest valgusrikkast ajast endasse väe ammutamiseks! Olgu sul küllaga aega lihtsalt olemiseks!



-- Minu meilikasti laekus lihtsalt selline kiri täitsa võõralt aadressilt. Lõbus!