discover the world

.



-- kord sain sellise vahva postkaardi! Ja praegu ma avastangi maailma, mis on nii huvitav ja nii maagiline.

Minus on nii palju elurõõmu, et ei oskagi seda kuskile paigutada; mitte kunagi varem pole sellist tunnet olnud. Ja mitte kunagi varem pole elu nii lihtne tundunud. Ja mitte kunagi varem pole kõik nii sujuvalt veerenud. Ja mitte kunagi varem pole elu nii pingevaba olnud. Ja mitte kunagi varem pole ma endast nii palju lugu pidanud. See on muide ilmatult tähtis! Enesest lugupidamine on justkui kõige muu alus. Varem petsin end iga päev, nüüd enam mitte nii tihti.

Ja tõesti mulle tundub, et olengi selle teeotsa üles leidnud, mida mööda soovin oma elurännakut käia. See on ilus, siiras, vaba tee. Ma ei tea, kuhu see tee viib, aga selles ilu peitubki. Mul ei ole väga spetsiifilisi ootusi; mul on südamelähedased unistused, millesse ma ei ole üdini klammerdunud. Ja ma olen tasapisi elu usaldama ka hakanud (muide, elu tõesti üllatab oma imedega). Kui asjad ei lähe päris nii, kui unistan, siis see on ju minu enda valik, kuidas ma sellesse suhtun. Ma võin saada pahaseks ja pettuda, aga täpselt samamoodi võin ma sellest ilgest sitast otsida üles mõne imepisikese kingituse ning selle üle rõõmustada. Kes ütles, et peab igas ebameeldivas olukorras pettuma? Ma ei pea olukordadele üldse hinnangut ju andma. Kui nüüd mõelda, siis eluliselt tähtsaid olukordi pole minu elus vist olnudki... Seega, kas on misgisugustki mõtet end sitasti tunda?

Varem tundus mulle, et elus peab rabelema, peab midagi saavutama. Kogu aeg ketras peas selline mõtteviis, et kui kunagi rohkem aega on, siis teen seda, mida tõesti tahan.. kui kool läbi saab, siis lähen täpselt sinna kuhu tahan... jne. Ma lükkasin kõike edasi või vaatasin tagasi. Nii vähe aega veetsin ma selles praeguses hetkes. Tegelikult, kui nüüd korra mu mõttega kaasa tuled, siis mõtle, mis on su elu ülesanne? Keegi pole ju öelnud, et õige elu on selline, kus teed väga palju asju, mis sulle rõõmu ei valmista. Ja imevähe asju, mis on tõesti südamelähedased... Sest kui sa kohe PRAEGU ei alusta sellega, mida tõesti tahad teha, siis sa ei tee seda tõenäoliselt mitte kunagi. Ikka ja alati tulevad uued kohustused peale, mis tunduvad jube tähtsad. Aga kas on elus midagi tähtsamat kui tõesti elu nautida?

Keegi pole ka öelnud, et elu peab koosnema ainult probleemidest. Minu pea kubises veel mõni kuugi tagasi probleemidest. Ja kui alkoholi jõin, purju jäin, siis justkui unustasin oma muremõtted ja sain nautida hetke. Siis mul oli suva, mis teised arvavad ja mis järgmisel päeval edasi saab. Miks ma ei võiks siis kogu aeg niimodi tunda? Ma teen kõiki asju täpselt samamoodi või pareminigi, aga lihtsalt ma ei tekita iga asja ümber mingeid rumalaid probleeme. Jällegi - kui sügavalt järele mõelda - see on oma valik.

Ei tasu ka vanast asjast kinni hoida, sest seda pole ju enam olemas. See rong sõitis ära - on ees juba järgmine, pane selle peale oma negatiivne minevikukoorem. Pole ju mitte mingisugust vajadust ükskõik millist halba asja kaasas kanda. Pole mõtet viha endas hoida. Mis see annab sulle? See annab sulle mingi loo, mida jutustada. Aga kas sa tahad tegelikult sellises elurollis olla? Vaevalt. Mina igatahes enam ei tahtnud.

Ja minu elu tõesti toimib sedasi väga hästi. Mul on kogu aeg põnev, iga päevaga astun sammu edasi, mõnel päeval astun lausa kaks. See on minu tee ja ma ei mõtle üldse, et kõik peaksid samuti seda mööda käima. Igal matkajal on ju oma tuli :)
Nii kiiresti ongi kogu maailmapilt muutunud; selle "uue" maailma avastamine on minu jaoks kirjeldamatu. Mu elu on saanud tähenduse.