Täna tegime väga põnevat tööd - kolisime vanad hobusetekid teise kohta. Ja mis tegi küll selle töö niivõrd põnevaks?! Nimelt see, et peaaegu iga teki vahel elas üks pisike ämblikupere... ja mina ei osanud neid eriti kartagi. Kuid, üks kohalik oskas neile nimetusi jagada ning nägin näiteks ämblikke, kes on maailmas nr 2 oma mürgisuselt, tapvat sind 2 minutiga. Ja siis nägin ka sellised, kes tekitavad sulle sellise haiguse, et su nahk ja lihased hakkavad tasapisi ära surema. Kummaline lihtsalt, kui mürgised saavad sellised pisitillukesed armsad süütud ämblikud ikka olla?? Ma püüan igatahes nüüdsest pisut ettevaatlikum olla, sest neid ämlikke pesitseb suht-koht kõikjal.
Ma pean tunnistama, et hästi tasakesi hiilis ükspäev väike koduigatsus mu sisse. Või noh, mitte kodu, aga Vilsandi saare igatsus. Ja ma ei tea miks - olen seal ainult 2 korda käinud... muidugi, need kaks korda olid imelisemad kui imelised, aga ikkagi. Ükskõik mida või keda muud võiks ju igatseda... saart igatseda tundub ikka omamoodi naljakas :D
No comments:
Post a Comment