Mis tunne on töötada näiteks kümme aastat ühes kohas, elada samas korteris, samade inimestega, seista iga päev samas bussipeatuses, sõita päevast-päeva sama bussiga edasi-tagasi, käia alati samas poes, korv alati sama kraamiga täidetud, kohata päevast-päeva ainult samasid inimesi? Või kakskümmend... kolmkümmend aastat. Huvitav?!
Minu elus on nii palju muutusi olnud, et üle poole aasta kestvat rutiini polegi "õnnestunud" kogeda.
Täna hommikul päiksetõusu ajal jalutasin linnulaulu saatel koplist hobust tooma ning see oli kuidagi eriliselt helge ja õnnis hetk. Kui keegi küsiks, et kas siis sellepärast tasus oma turvaline rutiinne elu ära lammutada, siis mu vastus oleks ilmselgelt: "Jah!"
Ka siin on rutiinne elu, aga kõik on teistmoodi, kui ma plaanin seda elada mõned kuud ning sellest rutiinist omajagu kasugi lõigata!
Ma hakkan vaikselt selgusele jõudma, mida ma tõesti tahan ning mis mind õnnelikuks teeb. Ja see on kuradi hea tunne!
No comments:
Post a Comment