saareelu

Ma lihtsalt lahmin siia pisut emotsioone.

Iga päevaga kisub elu aina sujuvamaks, lihtsamaks, ilusamaks. Mul pole iial varem nii kena suve algust olnud kui see aasta. Ma pole iial varem rohkem nauditavamat tööd teinud. Ma pole iial varem oma sõpru nii palju armastanud. Mul pole iial nii toredat noormeest silmapiiril olnud kui praegu. Ma pole iial varem nii ägedas kohas elanud. Mul pole iial varem kitsest sõpra olnud. Ma pole iial varem elu nii hästi mõistnud, ma pole iial varem loodust nii hästi mõistnud. Mu iga päev sisaldab täpselt seda, millest ma pool aastat tagasi unistasin. Dreams come true.








Täna öösel algas siis suvi. Eilne päev kulges eriti mõnusalt (nagu peaaegu kõik päevad). Igatahes, hommikupoole tegelesin hobustega, käisin Paragoniga - kes on üks hobune - megamõnusal matkal. Pärastlõunal tegin natuke tööd arvutis ja siis täpselt õige ajastusega saabus Liisi, kes tõi häid uudiseid. Nimelt, Juss sai load. Ilmselgelt, sellist suurt asja tasub minna tähistama. Mõeldud-tehtud, võtsime rattad ja väntasime Jussi juurde. Seal sai mõnusalt päikse käes lösutatud, laualt vana värvi kraabitud, naerdud, lastega mängitud, kommi söödud jne. Vaikselt hiilis siis õhtu peale, iga roju oma koju... aga Jussil tuli veelgi parem idee, load vaja ju järele proovida ning selle tarbeks sebisime endale ühe väikse armsa bemmipoisi. Ja sõitsime Kärdlasse suve algust vastu võtma. Kohe selline üritus oli. Aga see üritus algas täpselt kell 2 öösel nagu kord ja kohus ning et aega parajaks teha, tegime pausi paadi peal ja nautisime viimast kevadõhtut oma lõputu päikseloojanguga. See hetk oli muide küllaltki hingemattev. Suvi võeti ametlikult vastu Ave Vita majas, Tiigii 21. Kui keegi kunagi siia kanti satub, soovitan kindlalt nina sisse pista, olen kindel, et maja perenaine Ave võtab soojalt igal ajal külalisi vastu! Ja tema pool oli vahva kontsert, natuke kummaline, aga siiski imeline. Ja üks tüüp mängis nii geniaalselt akordionit, et see oli peaaegu nagu mustkunst.

Võib-olla oligi. 

factory girl

Käisin ükspäev Kärdil külas ja vaatasime siis sellist filmi. Ja see oli muide vaatamist väärt!

http://www.youtube.com/watch?v=dofdqP8CaU0

wingsuit flying

Päris äge. Ja päris hea.

http://www.wimp.com/grindingcrack/

Kusti

Siin Hiiumaal on meil üks eriti lahe kits Kusti. Tõime ta tegelikult alles nädalakese tagasi, aga pere oma on ta veebruarist saati. Nimelt, ta on Mari ja Joosepi pulmakink ning talve veetis kits Padisel. Ja miks see kits mulle muljet on avaldanud? Sest ta on peovana, võtan ta päris tihti igale poole kaasa. Ja ta jalutab nööri otsas nagu koer ja on ülimalt tark. Ja see loom oskab tsillida!!

Ei aeg ei peatu

Seekord tulin Hiiumaalt Tallinnasse Maailma usundite eksamit tegema. Eksami ukse ees nägin vana klassiõde Evelini, kes ilmselgelt polnud ka miskit suurt õppinud. Kuid eksam ise oli väga lihtne, olin isegi kergelt üllatunud. 15 min ja valmis - mõtlesime Eveliniga, et vanade aegade meenutuseks võiks koos väikse lõuna teha. Mõte hea - teostus hea. Kui mitte isegi öelda, et ideaalne!

Hiljem ajasin paar vajalikku asja joonde ning sain Mariaga kokku. Balti jaamast istusime vanale tuttavale 16.31 väljuvale Viljandi rongile, kuid enne võtsime rasva kapsapirukaid ja kohalikke burkse ka. Jõudsime Kiisale. Nagu vanasti leidis meid sealt eest maitsev söögiorgia ja palju nilbeid nalju. Aga kõige selle jama kõrvalt jõudsime siiski ka väikse leili visata ja maailma asjade üle pisut filosofeerida.

Mingi hetk jõudsime Tallinnasse, tegin karge jalutuskäigu Mustamäelt Kalamajja, läksin Merlise, Kriisu ja Korova juurde. Kõigepealt, tuli see söömaorgia pohmell kuidagi ära lahendada ja see õnnestus igati hästi, sest sealmail ootas mind soe risotto ja muud head-paremat ka. Noh, kvaliteet läks tagasi kvantiteedist ette!! Ja siis aitas Kriisu mul CV-d ja motivatsioonikirja kirjutada (mõtlesin, et äkki oleks tore sügisel kaheks kuuks Gruusiasse vabatahtlikkuks minna). Ma olen talle ikka üdini tänulik!

Seejärel suundusin Hella Hundi parki, kus kohtasin Antsu, Elinat ja Andreast. Mingi hetk liitusid ka Kaisa ja Rebane, aga nad olid suht unekollid. Oli igati pull istumine, Ants ja Elina on juba praegu väga elevil oma suvise Hiiumaa tripi pärast :D:D

Ja siis sain Jan Leo Grauga kokku. Tema on müstiline. Juba ainuüksi tema nimest võib kunsti välja lugeda. Läksime ta ratast ära viima, aga kuidagi jäime siiski tema juurde juttu ajama, kus tuli ootamatult imeline kunstinäitus - ma arvan, et üks suuremaid kunstielamusi minu elus.

Varahommikul, kui kogu linn veel magas, astusin läbi hõreda vihmasaju Kaisa ja Meeliku kodu poole. Olemine oli kergelt täiuslik ning taustaks mängis Vikerraadio. Laul, mis mind liigutas, on juba vana, armas, tuttav, aga polnud varem seda kunagi niimodi kuulanud. Sügav.

See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab.

Ja päevad läevad ja aastad mööduvad.

Ja sul on kiire, on väga kiire, sa aina kuhugi tõttad.

Ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes.

Ei, aeg ei peatu, ei, ei. 

Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi kesk vaikust kiirustamata.

Sest aastad läevad ja päevad mööduvad.

Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled, kas tead, kuhu nii tõttad.

Kui ootad veidi, näed, järele sul jõudnud ongi päev.