Ei aeg ei peatu

Seekord tulin Hiiumaalt Tallinnasse Maailma usundite eksamit tegema. Eksami ukse ees nägin vana klassiõde Evelini, kes ilmselgelt polnud ka miskit suurt õppinud. Kuid eksam ise oli väga lihtne, olin isegi kergelt üllatunud. 15 min ja valmis - mõtlesime Eveliniga, et vanade aegade meenutuseks võiks koos väikse lõuna teha. Mõte hea - teostus hea. Kui mitte isegi öelda, et ideaalne!

Hiljem ajasin paar vajalikku asja joonde ning sain Mariaga kokku. Balti jaamast istusime vanale tuttavale 16.31 väljuvale Viljandi rongile, kuid enne võtsime rasva kapsapirukaid ja kohalikke burkse ka. Jõudsime Kiisale. Nagu vanasti leidis meid sealt eest maitsev söögiorgia ja palju nilbeid nalju. Aga kõige selle jama kõrvalt jõudsime siiski ka väikse leili visata ja maailma asjade üle pisut filosofeerida.

Mingi hetk jõudsime Tallinnasse, tegin karge jalutuskäigu Mustamäelt Kalamajja, läksin Merlise, Kriisu ja Korova juurde. Kõigepealt, tuli see söömaorgia pohmell kuidagi ära lahendada ja see õnnestus igati hästi, sest sealmail ootas mind soe risotto ja muud head-paremat ka. Noh, kvaliteet läks tagasi kvantiteedist ette!! Ja siis aitas Kriisu mul CV-d ja motivatsioonikirja kirjutada (mõtlesin, et äkki oleks tore sügisel kaheks kuuks Gruusiasse vabatahtlikkuks minna). Ma olen talle ikka üdini tänulik!

Seejärel suundusin Hella Hundi parki, kus kohtasin Antsu, Elinat ja Andreast. Mingi hetk liitusid ka Kaisa ja Rebane, aga nad olid suht unekollid. Oli igati pull istumine, Ants ja Elina on juba praegu väga elevil oma suvise Hiiumaa tripi pärast :D:D

Ja siis sain Jan Leo Grauga kokku. Tema on müstiline. Juba ainuüksi tema nimest võib kunsti välja lugeda. Läksime ta ratast ära viima, aga kuidagi jäime siiski tema juurde juttu ajama, kus tuli ootamatult imeline kunstinäitus - ma arvan, et üks suuremaid kunstielamusi minu elus.

Varahommikul, kui kogu linn veel magas, astusin läbi hõreda vihmasaju Kaisa ja Meeliku kodu poole. Olemine oli kergelt täiuslik ning taustaks mängis Vikerraadio. Laul, mis mind liigutas, on juba vana, armas, tuttav, aga polnud varem seda kunagi niimodi kuulanud. Sügav.

See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab.

Ja päevad läevad ja aastad mööduvad.

Ja sul on kiire, on väga kiire, sa aina kuhugi tõttad.

Ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes.

Ei, aeg ei peatu, ei, ei. 

Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi kesk vaikust kiirustamata.

Sest aastad läevad ja päevad mööduvad.

Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled, kas tead, kuhu nii tõttad.

Kui ootad veidi, näed, järele sul jõudnud ongi päev.