Nonii, terve reisi jooksul sissekandeid ei teinud, sest lihtsalt ei käinud internetis.
Teen nüüd tagantjärele ühe lühikese kokkuvõtte.
Prantsusmaalt sõitsime rongidega Barcelonasse ja proovisime bussi kaugele muinasjutumaale saada. Kahjuks samal päeval enam bussi ei läinud, seega veetsime öö Barcas. Mulle on see linn kuidagi erakordselt armas, minu esimene tripp 4 aastat tagasi leidis aset just seal. Jalutasin mööda linna ringi, käisin kõik samad vanad tuttavad kohad läbi. Eriti tore oli võrrelda ennast praegu ja ennast 4 aastat tagasi. Praegu olen tunduvalt julgem, avatum ning kogen igas hetkes rohkem. See öö seal Barcelonas andis tohutut enesekindlust eesseisvale Maroko reisile.
Bussisõit oli pikk, 35 tundi. Esmane emotsioon Marokost oli vägagi kummaline. Iseenesest oli vägev loodus, aga linnad olid räpased. Maalilisi vaateid oli kogu aeg, võlurirüüdes lambakarjused tekitasid eriti sooja tunde. Ja ega need sajad eeslikaravanidki alla ei jäänud. Bussijuht uimas liiga palju, eksis vahetevahel teedelt ära ning küsis teeääres seisvatelt inimestelt teed. Kohalikud inimesed bussis aga tahtsid koju jõuda ning läksid väga kurjaks. Kõige armsamad naised, kes meile ennist olid banaane ja mandariine jaganud, said järsku püha viha täis. Inimesed karjusid läbisegi araabia keeles, peksid kätega vastu bussiaknaid - ühesõnaga, oli mäss. Me ei osanud Minnaga kuidagi eriti käituda, naersime vaikselt omaette ja siis keegi ütles väga tabava kommentaari: "Welcome to Morocco!"
Esimeseks peatuspaigaks sai linn nimega Fes. Leidsime hotelli, see maksis alla 5 eur/öö. Muidu nagu elu väga odavam ei olnudki, kuid taksosõit ja hotellid olid poolmuidu. Esimesel päeval tänavatele jalutama minnes olid kõik kohad värskeid lambanahkasid täis ning keset tänavaid olid lõkked, kus põletati lambapäid. Oli lambatapu päev. See tundus meile üpriski rõve, eriti see hais tahtis tappa. Aga nagu öeldakse - inimene harjub kõigega. Meie harjusime 3 nädalaga seal Marokos küll täitsa ära. Enam ei tundunud imelik, kui sõbra väike õde Romasia mängis näiteks lamba neeruga. Või siis kohad, kus iial poleks varem paljajalu astunud (hotelli dušh), muutusid küllaltki hubaseks ja mõnusaks. Väga huvitav oli näha hoopis teistsugust maailma, Naljakas, see on Euroopale nii lähedal, aga ometi nii erinev. See oli Aafrika!
Tänavatel kõndides pälvisime me tohutut tähelepanu. Kui mul oli kauboi müts peas, saime kõiksugu western kommentaare, kui mütsi peas polnud, kutsuti meid kõikjal Spice Girls'ideks. Esialgu oli ka see imelik, käia tänaval ringi nagu tõeline superstaar. Täitsa esimestel päevadel tundus asi isegi natuke ohtlik. Aga jah, ilmselgelt harjusime ära. Ja harjusime ka inimeste nägudega ära. Need olid teistsugused, aga hakkasin nende silmadest lugema tohutut heatahtlikkust ja külalislahkust. Sain oma eelarvamustetst lahti, et seal on palju vargaid jne. Terve reisi jooksul kohtasin ainult ühte ebameeldivat inimest, kes oli noor kummiliiminuusutaja, kõik teised olid soojad head inimesed. Ja soovisid meile südamest parimat.
Sõprade leidmine polnud seal keeruline, kohe esimestel päevadel saime tuttavaks Abduli ja Younasega. Nendega koos planeerisime tripi kõrbesse. Muide, olime sellised "rikkurid", et sõitsime taksoga läbi riigi lõunasse. See oli imeline roadtrip, nii kummaline ja naljakas. Esimest korda elus tunnetasin mägede väge ja esimest korda elus tajusin kõrbe vaikust. See oli kogemist väärt. Vahepeal juhtus kogemata selline asi, et sattusime Moroccon-style lukshotelli. Naljakas säästutripp ikka küll! Kui kaamlitega kõrbesse matkasime, ööbisime telkides ning sõime õhtust väga luksuslikult küünlavalgel.
Seejärel läksime Moulay-Jacoub'isse, kus pidavat olema kuumaveeallikad. Aga reaalsus oli see, et need olid avalikud soojad basseinid, kus oli sadu paljaid inimesi, kes end kuskil pesid ja miljoneid juuksekarvu. Minna ei suutnud sinna üldse sisse minna, mina proovisin järele... rõve, aga siiski kogemist väärt. Kohalikud inimesed pesevadki end sellistes ühiskasutatavates kohtades, ei tea, kuidas nad küll puhtaks saavad.
Tagasi Fes'is olles veetsime paar puhkepäeva oma armsas odavas räpases hotellis. See oli päris mõnus, peab tõdema. Meie Naksitrallid Younas ja Abdul kutsusid meid ühte hipilinnakesse, kus ühel neist oli korter üüritud. Ja oh üllatust, see oli kõige ilusam Maroko linn, kus käisime. Chefcaouven, meenutas natuke Hispaania linna Granadat. Lihtsalt, kõik oli sinist värvi, isegi teed. See linnake asus mägede vahel ning saime värsket puhast mägedevett juua ja vaated on seal imelised. Ma ei oska sõnadesse seda panna, mida kõike seal kogesime. Seal oli nii palju müstilisi karaktereid, kohtasime näiteks kahte nõida Saksamaalt, kes meile võlujooki valmistasid. Minna oleks peaaegu et otsad andnud, järgmine päev pärast võlujoogi joomist jäi tema elust vahele...
Minnaga koos reisida oli maagiline. Bebe oli kui valvekoer. Ta ei osanud midagi orgunnida, hõljus lihtsalt oma pilves ringi, aga nägi suht hirmuäratav välja ja kaitses meid kõige kurja eest. Kohalikud Naksitrallid sobisid ka seltskonda hästi, meie vestlused küll väga sügavad ei olnud, aga nalja sai see-eest kolmesajaga. Sügavamaid ja avatumaid vestlusi saime pidada Minnaga ning see oli piisav.
Tagasi Euroopasse tulime taaskord bussiga ning tagasilennu pilet oli Barcelonast. Veetsime seal linnas 4 imelist päeva, hea oli ka reisi lõpus viimast võtta. Kogesin midagi imelist, midagi sellist mida sõnadesse ei anna paigutada. Kogesin puhast kristallselget armastust. Ja see oli ilus punkt reisile.
Teen nüüd tagantjärele ühe lühikese kokkuvõtte.
Prantsusmaalt sõitsime rongidega Barcelonasse ja proovisime bussi kaugele muinasjutumaale saada. Kahjuks samal päeval enam bussi ei läinud, seega veetsime öö Barcas. Mulle on see linn kuidagi erakordselt armas, minu esimene tripp 4 aastat tagasi leidis aset just seal. Jalutasin mööda linna ringi, käisin kõik samad vanad tuttavad kohad läbi. Eriti tore oli võrrelda ennast praegu ja ennast 4 aastat tagasi. Praegu olen tunduvalt julgem, avatum ning kogen igas hetkes rohkem. See öö seal Barcelonas andis tohutut enesekindlust eesseisvale Maroko reisile.
Bussisõit oli pikk, 35 tundi. Esmane emotsioon Marokost oli vägagi kummaline. Iseenesest oli vägev loodus, aga linnad olid räpased. Maalilisi vaateid oli kogu aeg, võlurirüüdes lambakarjused tekitasid eriti sooja tunde. Ja ega need sajad eeslikaravanidki alla ei jäänud. Bussijuht uimas liiga palju, eksis vahetevahel teedelt ära ning küsis teeääres seisvatelt inimestelt teed. Kohalikud inimesed bussis aga tahtsid koju jõuda ning läksid väga kurjaks. Kõige armsamad naised, kes meile ennist olid banaane ja mandariine jaganud, said järsku püha viha täis. Inimesed karjusid läbisegi araabia keeles, peksid kätega vastu bussiaknaid - ühesõnaga, oli mäss. Me ei osanud Minnaga kuidagi eriti käituda, naersime vaikselt omaette ja siis keegi ütles väga tabava kommentaari: "Welcome to Morocco!"
Esimeseks peatuspaigaks sai linn nimega Fes. Leidsime hotelli, see maksis alla 5 eur/öö. Muidu nagu elu väga odavam ei olnudki, kuid taksosõit ja hotellid olid poolmuidu. Esimesel päeval tänavatele jalutama minnes olid kõik kohad värskeid lambanahkasid täis ning keset tänavaid olid lõkked, kus põletati lambapäid. Oli lambatapu päev. See tundus meile üpriski rõve, eriti see hais tahtis tappa. Aga nagu öeldakse - inimene harjub kõigega. Meie harjusime 3 nädalaga seal Marokos küll täitsa ära. Enam ei tundunud imelik, kui sõbra väike õde Romasia mängis näiteks lamba neeruga. Või siis kohad, kus iial poleks varem paljajalu astunud (hotelli dušh), muutusid küllaltki hubaseks ja mõnusaks. Väga huvitav oli näha hoopis teistsugust maailma, Naljakas, see on Euroopale nii lähedal, aga ometi nii erinev. See oli Aafrika!
Tänavatel kõndides pälvisime me tohutut tähelepanu. Kui mul oli kauboi müts peas, saime kõiksugu western kommentaare, kui mütsi peas polnud, kutsuti meid kõikjal Spice Girls'ideks. Esialgu oli ka see imelik, käia tänaval ringi nagu tõeline superstaar. Täitsa esimestel päevadel tundus asi isegi natuke ohtlik. Aga jah, ilmselgelt harjusime ära. Ja harjusime ka inimeste nägudega ära. Need olid teistsugused, aga hakkasin nende silmadest lugema tohutut heatahtlikkust ja külalislahkust. Sain oma eelarvamustetst lahti, et seal on palju vargaid jne. Terve reisi jooksul kohtasin ainult ühte ebameeldivat inimest, kes oli noor kummiliiminuusutaja, kõik teised olid soojad head inimesed. Ja soovisid meile südamest parimat.
Sõprade leidmine polnud seal keeruline, kohe esimestel päevadel saime tuttavaks Abduli ja Younasega. Nendega koos planeerisime tripi kõrbesse. Muide, olime sellised "rikkurid", et sõitsime taksoga läbi riigi lõunasse. See oli imeline roadtrip, nii kummaline ja naljakas. Esimest korda elus tunnetasin mägede väge ja esimest korda elus tajusin kõrbe vaikust. See oli kogemist väärt. Vahepeal juhtus kogemata selline asi, et sattusime Moroccon-style lukshotelli. Naljakas säästutripp ikka küll! Kui kaamlitega kõrbesse matkasime, ööbisime telkides ning sõime õhtust väga luksuslikult küünlavalgel.
Seejärel läksime Moulay-Jacoub'isse, kus pidavat olema kuumaveeallikad. Aga reaalsus oli see, et need olid avalikud soojad basseinid, kus oli sadu paljaid inimesi, kes end kuskil pesid ja miljoneid juuksekarvu. Minna ei suutnud sinna üldse sisse minna, mina proovisin järele... rõve, aga siiski kogemist väärt. Kohalikud inimesed pesevadki end sellistes ühiskasutatavates kohtades, ei tea, kuidas nad küll puhtaks saavad.
Tagasi Fes'is olles veetsime paar puhkepäeva oma armsas odavas räpases hotellis. See oli päris mõnus, peab tõdema. Meie Naksitrallid Younas ja Abdul kutsusid meid ühte hipilinnakesse, kus ühel neist oli korter üüritud. Ja oh üllatust, see oli kõige ilusam Maroko linn, kus käisime. Chefcaouven, meenutas natuke Hispaania linna Granadat. Lihtsalt, kõik oli sinist värvi, isegi teed. See linnake asus mägede vahel ning saime värsket puhast mägedevett juua ja vaated on seal imelised. Ma ei oska sõnadesse seda panna, mida kõike seal kogesime. Seal oli nii palju müstilisi karaktereid, kohtasime näiteks kahte nõida Saksamaalt, kes meile võlujooki valmistasid. Minna oleks peaaegu et otsad andnud, järgmine päev pärast võlujoogi joomist jäi tema elust vahele...
Minnaga koos reisida oli maagiline. Bebe oli kui valvekoer. Ta ei osanud midagi orgunnida, hõljus lihtsalt oma pilves ringi, aga nägi suht hirmuäratav välja ja kaitses meid kõige kurja eest. Kohalikud Naksitrallid sobisid ka seltskonda hästi, meie vestlused küll väga sügavad ei olnud, aga nalja sai see-eest kolmesajaga. Sügavamaid ja avatumaid vestlusi saime pidada Minnaga ning see oli piisav.
No comments:
Post a Comment