Vaesus.

Täna leidis aset selline naljakas seik: nägin enda onutütart, kes tegi Ringvaate jaoks intervjuusid. Tervitasin teda ning ta küsis, kas ma tahaks ka, et ta mind intervjueeriks. Ja ma vastasin eitavalt. See oli mingi naljakas valehäbi. Luban, et kui elu veel sarnase olukorra peaks esile tooma, siis ei kõhkle. Ma mõtlesin 2 min hiljem, et mis mul küll hakkas? Muidu meeldib küll sõna võtta ja värki... ehk tuli siis kaamerakramp, mis on ERITI lamp :D

Muidu, teema oli vaesusest. Minu arvates on vaesus ettekujutus - palju inimene ikka eluks vajab? Nagu ütlesid inimesed Marokos:

You can be poor in the pocket if you're rich in your heart!

Vähemasti pani antud olukord mind asjade üle mõtlema. Ei planeeri minagi ju hetkel ametlikult tööle minna ning pean enda viimaste varudega võimalikult pikalt hakkama saada. Paljudele tunduks võib-olla paarisaja euroga kuus võimatu elada, kuid mulle tundub see isegi kuidagi romantiline. Seega, jah, minu maailmas pole loodetavasti vaesust olemas. Muidugi, ei räägi hetkel sellest, kuidas Aafrikas lapsed nälgivad jne - sellistel teemadel pole ma pädev kaasa rääkima, pole pädev midagi muutma - ei vaeva enda pead eriti selliste asjadega. Aga jah, paljugi siin  elus sõltub suhtumisest. Loodan, et minu jaoks ei muutu raha kunagi probleemiks.  See on ju lihtsalt vahend, mida me kõik kasutame. Ei tahaks seda kunagi ära unustada...