Sinu jälg

SINU JÄLG

tea silmapiirilt kaugemale ma ei lähe
ta veerel arglikult paistab õhtu
kas kannab vesi liialt palju või liig vähe
kas neelab mind või siis paiskab õhku

päike paitab pead

nii aina jookseb mu eest
pilk sinu jälgedes
ehk küll sind haaravad käed
on liialt lühike päev

veel minus keeb värelevat võluväge
mis päevast päeva vaid korjab rõhku
ning läbi keha ringleb aegamisi pähe
et juua sind ja su hingeõhku

päike kaotab pea

nii aina jookseb mu eest
pilk sinu jälgedes
ehk küll sind haaravad käed
on liialt lühike päev
on liialt lühike päev

nii aina jookseb mu eest
pilk sinu jälgedes
ehk küll sind haaravad käed
on liialt lühike päev

Kooliasjad graafikus.

See Hiiumaa suudab ikka ja alati üllatada. Seekord oli siin ka imehea olla, tuli ette igasugust spontaansust ja loodust ja headust. Ja lõpuks ometi olen hakanud oma lõputööd kirjutama ja naudinguga. Mulle tõesti meeldib seda teha, nüüd on aimu, millest ja mida kirjutan. Sessuhtes, et olen Märjamaale ja sellele omamoodi raskele olukorrale täiega tänulik - nüüd tundub nii lihtne võta oma lõputöö failid lahti, käia kohalikus raamatukogus...

Olen õnnelik, et elan oma ilusas idüllis. Oma väikeste vigadega. Oma väikeste rõõmude ja muredega. Oma väikse koeraga. Oma väiksel saarel.

Nüüd homme lähen Tallinnasse, seal on klassikokkutulek ning siis veel nädalaks Märjamaale. Ja siis. Siis. Ma olen päriselt kodune mõnda aega. Mmmmmmmõnus!

No ordinary love.

Olen tagasi KODUS ja kuulan Sade loomingut. Ja see on imeline. Veel imelisem on istuda oma armsas köögis, Präänikut - mu koera - paitada ning lihtsalt mõelda, kui hea on elada. Ka rasketel hetkedel on hea. Aga parematel hetkedel on veelgi parem. Seega, otsustan edaspidi enda ellu head-paremat luua. Mmmmmmõnus.

Paus.

Pole suutnud siia tükk aega ühtki sõna kirja panna, Märjamaal mu netipulk natuke streigib. Ja noh, kui aus olla, siis minu optimism on kuskile pagendusse läinud. Naljakas on, et füüsilises pildis on kõik rohkem kui ideaalne, lapsepõlve suurimad unistused on täitunud... aga vaimses pildis on hetkel lood omamoodi. Mul on raske. Ja ma olen väsinud.

Ja ma näen ju, et ise tekitan enda sees probleeme, aga miskipärast seda otseselt takistada ei suuda, ja vist ei taha ka - sest mõnes mõttes on päris huvitav midagi sellist läbi elada, midagi sellist, kus iga päev ei olegi idüll. Midagi sellist, kus tegutsemiseks ei ole jõudu. Ja midagi sellist, kus puudub täielik motivatsioon. Kui selline nali pikalt ei kesta, siis on täiesti hea õpetlik elu õppetund. Avastan enda sisemaailmas peitumas räpaseid tahke ja loodetavasti pesen nad puhtaks.

Loomulikult, tahaks siin emotsionaalselt kirjeldada, kui toredad loomad mu ellu tulnud on, aga miskipärast ei saa. Ja ei taha. Võib-olla mõni teine kord.