Paus.

Pole suutnud siia tükk aega ühtki sõna kirja panna, Märjamaal mu netipulk natuke streigib. Ja noh, kui aus olla, siis minu optimism on kuskile pagendusse läinud. Naljakas on, et füüsilises pildis on kõik rohkem kui ideaalne, lapsepõlve suurimad unistused on täitunud... aga vaimses pildis on hetkel lood omamoodi. Mul on raske. Ja ma olen väsinud.

Ja ma näen ju, et ise tekitan enda sees probleeme, aga miskipärast seda otseselt takistada ei suuda, ja vist ei taha ka - sest mõnes mõttes on päris huvitav midagi sellist läbi elada, midagi sellist, kus iga päev ei olegi idüll. Midagi sellist, kus tegutsemiseks ei ole jõudu. Ja midagi sellist, kus puudub täielik motivatsioon. Kui selline nali pikalt ei kesta, siis on täiesti hea õpetlik elu õppetund. Avastan enda sisemaailmas peitumas räpaseid tahke ja loodetavasti pesen nad puhtaks.

Loomulikult, tahaks siin emotsionaalselt kirjeldada, kui toredad loomad mu ellu tulnud on, aga miskipärast ei saa. Ja ei taha. Võib-olla mõni teine kord.