See Hiiumaa suudab ikka ja alati üllatada. Seekord oli siin ka imehea olla, tuli ette igasugust spontaansust ja loodust ja headust. Ja lõpuks ometi olen hakanud oma lõputööd kirjutama ja naudinguga. Mulle tõesti meeldib seda teha, nüüd on aimu, millest ja mida kirjutan. Sessuhtes, et olen Märjamaale ja sellele omamoodi raskele olukorrale täiega tänulik - nüüd tundub nii lihtne võta oma lõputöö failid lahti, käia kohalikus raamatukogus...
Olen õnnelik, et elan oma ilusas idüllis. Oma väikeste vigadega. Oma väikeste rõõmude ja muredega. Oma väikse koeraga. Oma väiksel saarel.
Nüüd homme lähen Tallinnasse, seal on klassikokkutulek ning siis veel nädalaks Märjamaale. Ja siis. Siis. Ma olen päriselt kodune mõnda aega. Mmmmmmmõnus!
No comments:
Post a Comment