Külalisi hakkas saarele sadama nii aknast kui uksest, käis lapsepõlve sõbranna, samal ajal vennanaine lastega. Tore on, kui inimesed peavad piisavalt oluliseks, et kiires elutempos vahel aeg maha võtta ja eriti tore on, kui mulle siia kaugele saarele kǘlla tullakse!
Ja siis eelmise nädala lõpus trippisime koos Prääniku ja venna perega lõunasse, käisime vanematel külas ning võtsin koos vendadega 100-km Võhandu maratonist osa. Meie paatkonna nimetus oli "Parvetavad parmud" ja nalja sai seal kuhjaga. Lõpetasime matka 76ndail kilomeetril ligumärgadena, ümber küll ei käinud, aga käisime sulanud jää peal naljatamas ning üks vend vajus läbi jää. Tegelikult, üks ja pool venda.
Siis olime kõik koos seal vanemate talus, taaskord olin tänulik, et mul on koer, kes viib mind loodusesse matkama. Kevad hiilis kohale, tegin esimesed päiksevannid ning vee alla vajunud jääaugus tegin ikka väikse supluse ka nagu kord ja kohus.
Siis jätkus reis Tallinna poole, seal oli hea olla. Sain viimased eksamid sooritatud ning sain natuke lootust, et kevadel kool lõpetada. Selle tarbeks pean nüüd nädal aega kõvasti töötama, aga hoian pöialt, et suudan seda.
Tallinnas on mul kaks väga head sõpra - üks parem kui teine - kes elavad Vana Toomase valvsa pilgu all oma Kuldajastu korteris. Seal oli erakordselt hea, mõnus, inspireeriv aega veeta. Öösel käisime isegi meteoriitide sadu vaatamas, mis oli üpriski ebaõnnestunud üritus, sest valgusreostus linnas on suur ning taevas oli ka natuke pilvine. See-selleks.
Käisin veel mitmel heal sõbral külas, ühel oli keskeakriis saabunud, teisega vestlesime igasugu elulistel teemadel, kolmanda juures sõime ülimaitsvat seenepizzat. Kuidagi hea oodatud tunne on TLN olla.
Tagasi sain ühe sõbraga, kes mahutas mu mugava madratsi ka kärusse ning võib nüüd on mul kodus VOODI, oh, kui hea on magada. See sõprus tekitab meie suure vanusevahe tõttu siin küla peal intrigeerivaid jutte, aga ka selle kohta võib öelda: see-selleks. Külaühiskonna värk. Üldse mulle hakkab vaikselt tunduma, et mu kaootiline elustiil näib mitmetele raamide sees elavatele inimestele imelikuna. Mis seal ikka, selline ma olen. Ja tunnen, et esimest korda kogu elu jooksul olen vaba, naudin seda rohkem kui midagi muud.
Ja homme naaseb üks ilus, hea silmarõõm tagasi kodumaale. Väike igatsus hakkaski juba tasapisi tekkima, niiet, nüüdsest hakkab elu veelgi põnevamaks minema... ei tea jah, mõtlesin, et paari aasta pärast peaks oma hipihõngu mälestusehõlma alla võtma. Praegu olen noor ja ilus ning löön läbi, aga nagu ühest raamatust lugesin, et üle kolmekümne maailmaränduri või tudengina välja ei vea. Eks seal tõepõhi all ole.
Ja siis eelmise nädala lõpus trippisime koos Prääniku ja venna perega lõunasse, käisime vanematel külas ning võtsin koos vendadega 100-km Võhandu maratonist osa. Meie paatkonna nimetus oli "Parvetavad parmud" ja nalja sai seal kuhjaga. Lõpetasime matka 76ndail kilomeetril ligumärgadena, ümber küll ei käinud, aga käisime sulanud jää peal naljatamas ning üks vend vajus läbi jää. Tegelikult, üks ja pool venda.
Siis olime kõik koos seal vanemate talus, taaskord olin tänulik, et mul on koer, kes viib mind loodusesse matkama. Kevad hiilis kohale, tegin esimesed päiksevannid ning vee alla vajunud jääaugus tegin ikka väikse supluse ka nagu kord ja kohus.
 |
| Parvetavad parmud. |
Siis jätkus reis Tallinna poole, seal oli hea olla. Sain viimased eksamid sooritatud ning sain natuke lootust, et kevadel kool lõpetada. Selle tarbeks pean nüüd nädal aega kõvasti töötama, aga hoian pöialt, et suudan seda.
Tallinnas on mul kaks väga head sõpra - üks parem kui teine - kes elavad Vana Toomase valvsa pilgu all oma Kuldajastu korteris. Seal oli erakordselt hea, mõnus, inspireeriv aega veeta. Öösel käisime isegi meteoriitide sadu vaatamas, mis oli üpriski ebaõnnestunud üritus, sest valgusreostus linnas on suur ning taevas oli ka natuke pilvine. See-selleks.
Käisin veel mitmel heal sõbral külas, ühel oli keskeakriis saabunud, teisega vestlesime igasugu elulistel teemadel, kolmanda juures sõime ülimaitsvat seenepizzat. Kuidagi hea oodatud tunne on TLN olla.
Tagasi sain ühe sõbraga, kes mahutas mu mugava madratsi ka kärusse ning võib nüüd on mul kodus VOODI, oh, kui hea on magada. See sõprus tekitab meie suure vanusevahe tõttu siin küla peal intrigeerivaid jutte, aga ka selle kohta võib öelda: see-selleks. Külaühiskonna värk. Üldse mulle hakkab vaikselt tunduma, et mu kaootiline elustiil näib mitmetele raamide sees elavatele inimestele imelikuna. Mis seal ikka, selline ma olen. Ja tunnen, et esimest korda kogu elu jooksul olen vaba, naudin seda rohkem kui midagi muud.
Ja homme naaseb üks ilus, hea silmarõõm tagasi kodumaale. Väike igatsus hakkaski juba tasapisi tekkima, niiet, nüüdsest hakkab elu veelgi põnevamaks minema... ei tea jah, mõtlesin, et paari aasta pärast peaks oma hipihõngu mälestusehõlma alla võtma. Praegu olen noor ja ilus ning löön läbi, aga nagu ühest raamatust lugesin, et üle kolmekümne maailmaränduri või tudengina välja ei vea. Eks seal tõepõhi all ole.
No comments:
Post a Comment