the smell after rain

Seiklused jätkuvad. Mu rutiinne elu on päris nauditav, tööl on hea õhkkond, kerge on seal olla. Aga, kunas olen päeviti tööl, siis öösiti jalutan koeraga. Kord käisime koos Pilliga isegi umbes 25-30 km matkal, Käinast jala läbi vee Ruse laiule. See oli matk, ise ka ei uskunud, et sellise ette võtsime. Tagasiteel eksisime natuke ära, hakkasime muda sisse vajuma, aga õnneks miskit hullu ei juhtunud - jõudsin varahommikul väsinuna koju, jõin ühe kohvi ja siis läksingi õigel ajal tööle. Jalad olid küll hirmväsinud, pool matkast olin paljajalu, sest ligumärjad saapad hõõrusid  varbad verele. Ja Präänik on üks vapper koer, mis siin salata. Nii truult matkas, ujus; oli väsinud ja õnnelik. 

Vahepeal käis mul külas 2 tuttavat, tegelt, üks oli veel enne küllatulemist päris võõras. Kaks venda, nendega koos jälle seiklesime. Õigetel matkasellidel oli ka priimus ja pann kaasas, lambi kohtades jõime kohvi ja praadisime muna. Üldse, Mihkli matkased kokandusoskused olid väga tasemel. Päris mõnus oli taevas õhtuseid pilvi vaadelda, samal ajal heinakuhjas leiba luusse lasta...

Vahepeal jäi taaskord päris palju öid vahele. Magamata jõuab küll palju, aga tunnistan, et lõpuks ma väsisin ära. Ja siis ulpisid kõik jamad kohe pinnale. Mu sügav naiivsus ja positiivsus tahtsid mind paariks päevaks maha jätta... Sain aru, et nüüd on aeg inimeseks hakata. Teoreetiliselt. Peaks endale mingit laadi sihi või eesmärgi seadma, mille poole püüelda. Igatahes, praegu olen ma tööinimene ja ei mõtle enam nii palju kui töötuna olles. Igati meeldiv oli see talv siin Hiiumaal, kus rahus oma elu elasin, aga jah, ülemõtlemise algeid hakkas juba ilmnema. Seega, oligi viimane aeg tööle asuda!

Eile tulin töölt koju ja oh üllatust, koera kodus polnudki. Ta oli lahtisest aknast välja hüpanud. Tegin väikse jalutuskäigu siis ilma koerata ja kui tagasi kodu juurde hakkasin jõudma, jooksis üks hunt mulle vastu. Ta oli lambaid taga ajamas käinud ja haises ka nagu tõeline koduloom. Ta olevat seal lambakarjas päris palju pahandust korda saatnud, lambad pidid lausa üle aedade hüppama. Igatahes, seikles temagi üksi natuke ja siis läksime hiljem koos jalutama ka. Vihma sadas, mul oli kauboi müts peas, mis vihma korral on erakordselt praktiline riietusese.

Jalutasin koolimajast mööda, öö oli juba käes. Keegi oli siiski veel seal ning mängis kogu kirega klaverit. Nii kuradima hästi. Istusin seal lahtise akna all ning lasin end muusikal kanda. Ja milline lõhn suvise vihmasaju järel on... Ma nautisin seda tõepoolest väga.

Ja täna on ühest tööst vaba päev, naudin seda ka. Hobuseid saan õpetada, millal iganes ise tahan. Täna juba käisin nende juures. 

Ja viimase aja kuum hitt ka:

Looking for Freedom

Roadtrip Rumeeniasse Trollide seltsis.

Hiiumaalt lahkusin umbes kaks nädalat tagasi, peatusin hetkeks Tallinnas. Kulgesime sihipäraselt mööda vanalinna mõne sõbraga ja siis läksin Lõuna-Eestisse vanematele külla. Ujusin imemõnusas soojas järves, tundsin end tõepoolest kui kala vees. Vennad-õed-lapsed olid ka, pool kampa oli koos. Marguse ja Mardiga tühjendasime kalavõrke ja proovisime kanuuga Eskimo pööret teha... pean tõdema, et see oli lõbus! Vanematel on seal kodus üleval üks tuba, kus saime end Präänikuga mõnusalt sisse ka seada. Palaval keskpäeval sai Präänik seal magada ja mina järves ujuda. Ja vanematel on lisaks kahele pössale ja kitsele veel pardid. Jeemen, need pardid olid uskumatult armsad, mõtlesin, et ühel päeval elavad minu kodus ka pardid. Noh, mitte selles praeguses Hiiumaa kodus, aga tulevases oma kodus.

Tagasiteel sõitsime Vihterpalusse, kus on Kati-Mardi maakodu. Mart sai isalt kaks mesilasperet, kes uue kodu Vihterpalus endale said. Mul ei olnud kaitserüüd ja üritasin seal seda kolimisaktsiooni uudistada, kuid jah, sain nõelata. Otse näkku! Õnneks paiste ei läinudki. Tegime Mardi Bitcoinide eest ostetud uues saunas ühe leili ja sõitsime Tallinnasse.

Tallinnas algas Unetute Ööde (Filmi)Festival. Noh, magamatuna tekib justkui uus dimensíoon ning kogu elu tunduski olevat kui filmis. Matkasin ja seiklesin vanalinna müüride vahel mitmeid ööpäevi koos Prääniku ja mõne sõbraga. Kohtasin väga mitut uut ja huvitavat inimest - seda juhtub peaaegu alati, kui ei maga. Kõik asjad sujusid nii nagu pidid. Tajusin õhkõrnalt mõtte ja sõna võimu - praktiliselt iga mõte ja sõna leidis tee füüsilisse maailma.

Ja siis otse, magamata, läksin reisile koos Trollidega. Sõitsime autoga Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari-Rumeenia marsruudil. Sellisel, nii turvalisel ja peaaegu planeeritud reisil ma polnud varem käinud. See tegi asja eriti huvitavaks. Ja ka seltskond oli midagi muud kui igapäevaelus harjunud olen. Reisikaaslaste näol oli tegemist edukate inimestega, kuid kes on oma "maailmades" väga kinni. Kõik, peale ühe, olid taaskord vanuses 40+. Võib väita, et seltskond oli värvikirev ning hetkegi igavust ma seal ei tundnud. Ainukeseks miinuseks võib välja tuua selle, et liigutasin end vähe, enamus aja istusin autos ja see oli väsitav. Nii pikka maad ikka annab autoga maha sõita... kokku umbes 4500 km kaheksa päeva jooksul vist. 

Enne Hiiumaad peatusin veel üheks ööks Tallinnas, ja oh, jumal, kui head energiat sealt ma sain. Mul hakkb nüüd natuke rutiinsem elu, sain Hiiumaal ühe töökoha veel. See hobuseõpetamise töö jääb alles, seda hakkan varahommikutel tegema; aga et ära elada, pean veel ühe tööotsa võtma. Tundub päris hea ots olevat, homme on esimene päev. Aga enne Tallinna head energiat tundus mulle see rutiinne tihe elu natuke hirmuäratav. Sain tänu kääbusest sõbrale M-sele sellest üle. Sest tööle pean ma minema, niigi lasin juba asja üle võlli. Ja miks siis seda tööleminekut mitte nautida? Juba kuu või poolteist või isegi kaks olen tõepoolest rott olnud, sest ei osanud enda raha-tööasju piisavalt adekvaatselt planeerida. Ja töö talus, mille peale kindel olin, läks veits teisiti ja sellest ma ära ei saa mittekuidagimoodi elada. Võtsin kõike liiga lebolt ja elasin nagu tõeline hipi - õhust ja armastusest. Vähemalt, kooli diplom ongi nüüd füüsilisel kujul mul kodus olemas. See leevendab kogu rahamurevärki, midagi sain siiski tehtud ka enda mõnusalt lebo eluetapi jooksul. Ja see tühipaljas paber annab salamisi mingi turvatunde.

Aga jah, nüüd pean mõne hea sõjaplaani siiski välja mõtlema, et kuidas palgapäevani ära elada - nii, et ei koer ega mina nälga ei jääks. Tegelt, nälga ei jää - seda on kõik rääkinud. Esimest korda elus on mul arve maksmata ja see tekitab eriti kiire nõudluse sõjaplaani järgi:

SEB 10010205026018 

Marelle Mangus