Hiiumaalt lahkusin umbes kaks nädalat tagasi, peatusin hetkeks Tallinnas. Kulgesime sihipäraselt mööda vanalinna mõne sõbraga ja siis läksin Lõuna-Eestisse vanematele külla. Ujusin imemõnusas soojas järves, tundsin end tõepoolest kui kala vees. Vennad-õed-lapsed olid ka, pool kampa oli koos. Marguse ja Mardiga tühjendasime kalavõrke ja proovisime kanuuga Eskimo pööret teha... pean tõdema, et see oli lõbus! Vanematel on seal kodus üleval üks tuba, kus saime end Präänikuga mõnusalt sisse ka seada. Palaval keskpäeval sai Präänik seal magada ja mina järves ujuda. Ja vanematel on lisaks kahele pössale ja kitsele veel pardid. Jeemen, need pardid olid uskumatult armsad, mõtlesin, et ühel päeval elavad minu kodus ka pardid. Noh, mitte selles praeguses Hiiumaa kodus, aga tulevases oma kodus.
Tagasiteel sõitsime Vihterpalusse, kus on Kati-Mardi maakodu. Mart sai isalt kaks mesilasperet, kes uue kodu Vihterpalus endale said. Mul ei olnud kaitserüüd ja üritasin seal seda kolimisaktsiooni uudistada, kuid jah, sain nõelata. Otse näkku! Õnneks paiste ei läinudki. Tegime Mardi Bitcoinide eest ostetud uues saunas ühe leili ja sõitsime Tallinnasse.
Tallinnas algas Unetute Ööde (Filmi)Festival. Noh, magamatuna tekib justkui uus dimensíoon ning kogu elu tunduski olevat kui filmis. Matkasin ja seiklesin vanalinna müüride vahel mitmeid ööpäevi koos Prääniku ja mõne sõbraga. Kohtasin väga mitut uut ja huvitavat inimest - seda juhtub peaaegu alati, kui ei maga. Kõik asjad sujusid nii nagu pidid. Tajusin õhkõrnalt mõtte ja sõna võimu - praktiliselt iga mõte ja sõna leidis tee füüsilisse maailma.
Enne Hiiumaad peatusin veel üheks ööks Tallinnas, ja oh, jumal, kui head energiat sealt ma sain. Mul hakkb nüüd natuke rutiinsem elu, sain Hiiumaal ühe töökoha veel. See hobuseõpetamise töö jääb alles, seda hakkan varahommikutel tegema; aga et ära elada, pean veel ühe tööotsa võtma. Tundub päris hea ots olevat, homme on esimene päev. Aga enne Tallinna head energiat tundus mulle see rutiinne tihe elu natuke hirmuäratav. Sain tänu kääbusest sõbrale M-sele sellest üle. Sest tööle pean ma minema, niigi lasin juba asja üle võlli. Ja miks siis seda tööleminekut mitte nautida? Juba kuu või poolteist või isegi kaks olen tõepoolest rott olnud, sest ei osanud enda raha-tööasju piisavalt adekvaatselt planeerida. Ja töö talus, mille peale kindel olin, läks veits teisiti ja sellest ma ära ei saa mittekuidagimoodi elada. Võtsin kõike liiga lebolt ja elasin nagu tõeline hipi - õhust ja armastusest. Vähemalt, kooli diplom ongi nüüd füüsilisel kujul mul kodus olemas. See leevendab kogu rahamurevärki, midagi sain siiski tehtud ka enda mõnusalt lebo eluetapi jooksul. Ja see tühipaljas paber annab salamisi mingi turvatunde.
Aga jah, nüüd pean mõne hea sõjaplaani siiski välja mõtlema, et kuidas palgapäevani ära elada - nii, et ei koer ega mina nälga ei jääks. Tegelt, nälga ei jää - seda on kõik rääkinud. Esimest korda elus on mul arve maksmata ja see tekitab eriti kiire nõudluse sõjaplaani järgi:
SEB 10010205026018
Marelle Mangus
No comments:
Post a Comment