.

Kirjutan.

Kirjutamine kui harjumus on hääbunud ajapikku. Ajal, mil Hiiumaal elasin, kirjutasin ikka igapäevaselt. Nüüd haaran pastaka kätte pigem kord kuus või nii. Ei oska kirjutamiseks nii palju aega enam leida. Aga küll see tagasi tuleb. Iga asi õigel ajal :)

Üks hobune Teemant läks kooli, je-jee. Paul pakkus mulle Semu (& teisi hobuseid) kasutada, aga nüüd ei ole tükk aega mu kõnedele enam vastanud. Õnneks, saan enda 5 hobusega siin kodus hästi hakkama ning nad rõõmustavad mind igapäevaselt.

Õhtud on nüüd pikad ja pimedad, lugemisharjumus tuleb tagasi. Mõne öö olen mõne hea raamatu seltsis veetnud. Väga mõnus! 

Meil on uus kass Kilu. Üks tore loom. Selline pisike must kass. Itiga on vaikselt sõpradeks saamas. Kilu on rendikass, võib-olla ühel päeval kolib oma uude koju oma pere juurde tagasi. 

Nädalavahetusel tulevad Seiklejad külla, on Seiklejate Klubi sünnipäeva matk, mille korraldamises kaasa löön. Võtan poni kampa ning teeme ära. Päris tore.

Olen muidu suht tubli ja entukas maailmakodanik. Aga mul on sellised tarbimisharjumused, mis on tekitanud olukorra, et mul on liiga palju asju. Jagan pidevalt ka sõpradele igasugu asju. Raamatuid. Kleite. Kauboi saapaid... aga ostan pidevalt asju juurde. Põhimõtteliselt, ma kulutan kogu raha, mille teenin. Ma pole reaalselt säästnud mitu kuud. Võib-olla olen mõne lennupileti isegi kogumiskontolt võetud raha eest ostnud. Tahan jõuda tarkusteni, et enda rahaasju edukalt ajada. Soovin jõuda sellise finantsvabaduseni, et saangi tegeleda sellega, mis meeldib. Nii palju kui meeldib, kellega meeldib. Praegu tegelikult olengi olukorras, et tegelen igapäevaselt sellega, mis meeldib. Mul on kodu, loomad ning töö, mida armastan. 

autor teadmata, internetiavarusest leitud pilt.

Otsustasin eile, et olen õnnelik. Kirjutan siinkohal välja ühe peatüki M. A. Singeri raamatust "Köidikuist vabanenud hing", mis inspireeris mul seda otsust vastu võtmast.

ELADES ELU

Tee tingimusteta õnneni

Kõrgem vaimne tee on elu ise. Kui sa tead, kuidas oma igapäevaelu elada, siis muutub iga kogemus vabastavaks. Kuid esmalt tuleb sul elule õigesti läheneda, muidu võib see sulleväga segadusseajav tunduda. Alustuseks pead mõistma, et tegelikult on sul siin elus ainult üks valik ning see ei puuduta ei sinu karjääri, ei otsust kellega abielluda ega seda, kas asuda jumalat otsima või mitte. Inimesed koormavad end liiga paljude valikutega ära. Kuid lõppkokkuvõttes võid kõik need valikud minema visata ning teha ainult ühe põhilise, kõige aluseks oleva otsuse: kas sa tahad olla õnnelik või sa ei taha olla õnnelik? Nii lihtne see ongi. Kui sul see valik on tehtud, siis muutub sinu teekond läbi elu täiesti selgeks.

Enamik inimesi ei julge lasta endal seda valikut teha, kuna nad arvavad, et see ei kuulu nende kontrolli alla. Öeldakse, et: "Nooh, muidugi ma tahan olla õnnelik, kuid mu naine jättis mu maha." Teisisõnu, inimesed tahavad olla õnnelikud, aga mitte siis, kui naine maha jätab. Kuid küsimus ei olnud selles. Küsimus oli väga lihtne: kas sa tahad olla õnnelik või mitte? Kui sa seda nii lihtsana hoiadki, siis näed, et tegelikkuses kuulub see sinu kontrolli alla. Asi on lihtsas selles, et sügaval sinu sees on terve rida eelistusi, mis sulle selle tee peal ette jäävad. 

Ütleme, et oled juba päevi eksinud ja ilma toiduta olnud, kuni viimaks leiad tee ühte majja. Jõuad vaevu uksläveni, kuid suudad end siiski püsti ajada ning uksele koputada. Keegi avab sulle ukse, vaatab sind ja lausub: "Jumal küll! Vaesekene! Kas sa tahad midagi süüa? Mida sa tahaksid?" Tõtt-öelda ei ole sul mingit vahet, mida  sulle pakutakse. Sa isegi ei taha selle peale mõelda. "Süüa" - on ainus, mis sa kuuldavale tood. Kui ütled, et vajad süüa, siis sa tõepoolest mõtled seda, ning siin ei puutu enam sinu eelistused asjasse. Sama kehtib õnnelik olemise kohta. Küsimus on lihtne: kas sa tahad olla õnnelik? Kui sinu vastus on "jah", siis ütle seda ilma tingimusi seadmata. Sest et küsimuse tõeline mõte on see: "Kas sa tahad olla õnnelik sellest hetkest alates terve oma ülejäänud elu, vaatamata sellele, mis juhtuma hakkab?"

Nüüd, kui oled "jah" öelnud, siis võib ikkagi juhtuda, et su naine jätab su maha või et su mees sureb või et aktsiaturg kukub kokku või sureb su auto kiirteel keset ööd välja. Sellised asjad võivadki praeguse hetke ning sinu elu  lõpu vahelisel perioodil juhtuda. Kuid kui tahad kõrgeimat vaimset teed kõndida, siis vastates sellele lihtsale küsimusele "jah", pead sa seda mõtlema tõsiselt. Ei mingeid kui'sid, ja'sid ega aga'sid. Küsimus pole selles, kas su õnn kuulub sinu kontrolli alla. Muidugi kuulub. Asi on selles, et tegelikult sa ei mõtle seda, kui sa ütled, et tahad kogu aeg õnnelik olla. Sa tahad sellele tingimusi seada. Sa tahad öelda, et niikaua kui seda ei juhtu ning niikaua kui see juhtub, oled sa valmis õnnelik olema. Sellepärast tundubki see sinu kontrolli alt väljas olevat. Mis iganes sinu poolt seatud tingimus piirab su õnne. Sul lihtsalt pole võimalik asju kontrollida ja neid sellisena hoida, nagu sina tahad, et nad oleksid.

Pead andma tingimusteta vastuse. Kui sa otsustad, et sellest hetkest alates oled terve oma ülejäänud elu õnnelik, siis ei ole sa mitte üksnes õnnelik, vaid sa oled valgustunud. Tingimusteta õnn on kõrgeim võimalik tehnika. Sa ei pea sanskriti keelt ära õppima või pühasid tekste lugema. Sa ei pea maailmast lahti ütlema. Sa pead lihtsalt tõesti ka mõtlema seda, kui sa ütled, et sa valid olla õnnelik. Ja sa pead seda mõtlema, vaatamata sellele, mis juhtub. See on tõeliselt vaimne tee ning see on Ärkamiseni kõige otsem ja kindlam tee, mis saab olemas olla.

Kui sa otsustad, et soovid tingimusteta õnnelik olla, siis juhtub paratamatult midagi, mis sulle väljakutse esitab. Just täpselt selline pühendumis-test vaimset arengut stimuleeribki. Ja kõrgemaiks teeks muudab selle just nimelt sinu pühendumise tingimusteta aspekt. Nii lihtne see ongi. Pead lihtsalt otsustama, kas murrad oma vannet või mitte. Kui kõik läheb kenasti, siis on lihtne õnnelik olla. Kuid niipea kui juhtub midagi keerulist, ei ole enam nii lihtne õnnelik olla. Leiad end lausumas: "Aga ma ei teadnud ju, et selline asi juhtub. Ma ei arvanud, et ma enda lennust maha jään. Ma ei arvanud, et Sally tuleb peole samasuguse kleidiga mis minul. Ma ei arvanud, et keegi mu uhiuut autot tund aega peale selle saamist mölgib." Kas oled tõesti nende asjade pärast valmis on õnnevannet murdma?

Võib juhtuda mustmiljon asja, mille peale sa varem isegi mõelnud ei ole. Küsimus pole selles, kas need asjad juhtuvad. Igasuguseid asju juhtub. Tõeline küsimus on see, et kas sa tahad olla õnnelik sõltumata sellest,  mis juhtub. Sinu elu eesmärk on elu nautida ning kogemustest õppida. Sa ei tulnud siia maa peale kannatama.. See ei aita kedagi, kui sa õnnetu oled. Olenemata sinu filosoofilisest uskumusest, on fakt, et sa sündisid ja et sa sured. Sellel ajal, mis nende kahe sündmuse vahele jääb, on sul valida, kas sa tahad seda kogemust nautida või mitte. Sündmused ei määra seda, kas sa oled õnnelik või mitte. Võid olla õnnelik lihtsalt selle pärast, et sa oled elus. Võid olla õnnelik, et kõik need asjad sinuga juhtuvad, ja võid olla õnnelik, et sa sured. Kui selliselt elada suudad, siis on su süda nii avatud ning su vaim nii vaba, et tõused taevastesse kõrgustesse.

Selline tee paneb sind ennast täielikult ületama, kuna pead lahti saama igast sellisest iseenda osakesest, mis võiks õnnele pühendumisele tingimusi seada. Kui tahad olla õnnelik, siis pead laskma minna sellel osal iseendast, mis melodraamat tekitada tahab. See osa arvab, et on põhjust õnnetu olla. Pead oma teatud isiksuseaspektid ületama ning seda tehes äratad sa automaatselt oma olemuse kõrgemad aspektid.

Lõppkokkuvõttes on elu kogemise nautimine ainuke mõistlik asi, mida teha. Oled planeedil, mis tiirleb keset absoluutset tühjust. Vaatle hetkeks seda reaalsust. Hõljud tühjas ruumis keset lõpmatut universumi. Kui sa juba kord siin oled, siis ole vähemalt õnnelik ja naudi seda kogemust. Sa sured niikuinii. Asju juhtub niikuinii. Miks ei peaks sa õnnelik olema? See ei anna sulle midagi juurde, kui elusündmustel end häirida lased. See ei muuda maailma, sa lihtsalt kannatad. Alati on midagi, mis sind häirida võib, kui lased sel end häirida.

Valik elu nautida saadab sind läbi kogu sinu vaimse teekonna. See iseenesest juba on üks vaimsetest õpetajatest. Iseenda tingimusteta õnnele pühendamine õpetab sulle kõike, mida sul iseenda, teiste ja elu olemuse kohta õppida on võimalik. Õpid oma meele, südame ja tahte kohta kõike. Kuid sa pead seda tõesti mõtlema, kui ütled, et oled terve oma ülejäänud elu õnnelik. Iga kord, kui osa sinust hakkab õnnetuks muutuma, lase sel minna. Tööta sellega. Kasuta enesesisendust või tee mida iganes sul avatuna püsimiseks teha on vaja. Kui oled sellele pühendunud, ei saa miski sind peatada. Mis iganes ka juhtub, sa saad teha valiku seda kogemust nautida. Kui sind näljutatakse ning üksikkongi pistetakse, siis lihtsalt veeda Gandhi moodi olles mõnusasti aega. Mis iganes juhtub, lihtsalt naudi sinu ees avanevat elu.

Nii keeruline kui see ka ei tundu, siis mis kasu sellest on, kui sa nii ei toimi? Kui oled täiesti süütu ning sind kinni pannakse, siis samahästi võid sa ju ka mõnusasti aega veeta. Milleks see hea on, kui sa seda ei tee? See ei muuda midagi. Lõpuks võidad sa vaid siis, kui sa õnnelikuks jääd. Tee sellest mäng ning ole õnnelik kõigele vaatamata.

/---/ 

Jätkan hiljem. Võib-olla.

Talvevõlumaa taaskord

Teemant

Hummer

Groy

Päikeee!

Poni M ja Teemant

Saara

hobud

Kodumaja

Fear Nothing

Nii hea laul, et lausa kummitab. Mulle täiega meeldib

Selah Sue - Fear Nothing

Tali tuli õuele.

Nonii. Talv käes, ei jõudnudki vankrisõitu veel teha. 

Lumega koos hiilis sisse õdus ja õnnis tunne. Sain taaskord erksalt aru, miks ma siin põhjamaal sündisin - mulle meeldib karge talv. Hommikuti on kohe teine tunne äragata, maja on mul ka mõnusalt soe ja kodune. Üle kõige naudin ma praegustel päevadel ahju kütmist ja mõnusat tulepraginat, hobustele heina andmist ning koerustükiga jalutuskäike.

Ratsatunnid toimivad hästi, praegu on umbes 10 õpilast. Hobuseid on hetkel kodus 6, üks toredam kui teine. Asi edeneb ja toimib. Olen väga tänulik kõikide hobuste eest, kellega saan siin tegeleda ning keda saan kasutada. Korralik hobupark on ikka juba olemas. Ja paistab, et mõni võib lähiajal veelgi juurde tulla. Eks elu näitab.

Isikliku elu koha pealt... olen vaba ja vallaline. Suhtest arenes välja siiski sõprussuhe ning lepin selliste asjade käikudega ka. Saan iseendaga küllaltki hästi hakkama, küll õige asi õigel ajal tuleb. Niikuinii on kõige aluseks sõprus iseendaga ning selle arendamisega tegelen igapäevaselt. Ja on põnev.

Tervitused MRLSele.

Elu edeneb.

Nonii. Vanker küünis, rehvid paranduses. Auto jäi talvepuhkusele.

Nüüd tuleb ponivankriga ringi liikuda. Laupäeval lähen sellega näiteks tööle. Poni on nii tubli loom, et saab mõne tunni iseseisvalt hakkama küll. Hein ette ning on igal pool rahul.

Kodune majapidamine on päris põnev. Vahepeal pidasin talgusid, palju sai tehtud nagu ikka. Aga nüüd ma väsisin talgudest ära. Lihtsalt, oma sünnipäeval oli tõdemus, et kõike ei saa kohe jaa ruttu ja palju. Kui väga palju rahvast korraga kutsuda, siis ei saa kellegagi isiklikult suhelda. Tihti ei jõua vestlused sügavate teemadeni, ise olen üleliia palju rakkes ning tegelikult polegi kuhugi kiiret. Olen omadega järje peal. Järgmine aasta pean sünnipäeva vankris. 10 inimest ja pidu. See aasta käis sünnipäeval üle 100 hingelise. Aitäh! Aitäh! Aitäh! Väga õpetlik ja hea ja tegus ja eluline kogemus.

Hoonete ehitus ja talu planeerimine on kunst.
Loon siis oma kodus kunsti.



Elu tõi mulle vahepeal elegantse hobuse ka nagu soovisin. Mul kappab siin üks Groy, armas ja kogenud kolmevõistlushobune. Loodan, et enda roostes ratsutamiskunst õnnestub tema abil natuke jälle tööle saada. Pole veel ratsutanud, aga usun, et meie koostöö sujub. Loodan. Usun. Tean. Igatahes saan aasta-paari jooksul teada, kas tasub endalegi ühel päeval sportlikke eeldustega hobune soetada. Elegante ja elav.

Algasid plaanipärased ratsutamise tunnid. Minust ongi vaikselt treener saamas... Praktikal käisin Terje Saksa juures Luunjas, oli tore näha oma silmaga toimivat ratsakooli. Uhke nimetusega kutsekvalifikatsiooni eksam leiab aset detsembrikuus. Peaks nüüd tasapisi õppima hakkama, et see edukalt sooritada. Ja veel - käib ratsaplatsi planeerimine. Nii tore, et õige pea on kodu lähistel üks ratsaplats kasutada.

Autor teadmata, aga meenutab minu küüni. Mul on seal sama mõnus ja õdus!

//Maailm toimib.

Pildialbum

Lisan mõned pildid, enamus on Kalevi ja Kristeli tehtud.

Kunas sauna mul veel pole, tulevad mõned sõbrad saunaga ise kohale.

paradiisirand. 10 min

hobuteraapia Kristelile

hobuteraapia Marellele

veelkord hobuteraapiat

tavaline toimetamine

tuust!

Karulas käisime matkal suve  alguses. Indiaanilaagris.

Kodune elu

No ei teagi nüüd, kust otsast alustada. Juba päris pikalt mõtlen, et teen blogipostituse, tegudeni jõudsin siis täna. Olen rongis, teel pealinnast koju.  

Elu areneb, kutsari amet peaaegu käega katsutav. Nimelt siis, kõigepealt juhtus selline tore lugu, et tutvusin ühe toreda härra Vello Tammega ükskord. Ja siis ta kinkis mulle Hummeri, ühe eesti raskeveo ruuna. Tore loom, on mõne aasta Velloga koos tööd teinud, mõni aasta tal niisama silmailu olnud. Vankri ees käib suure tõenäosusega hästi. Ja siis õnnestus mul veel vanker endale soetada, see samune, millega sõitsin Setomaal. See, mis jäi esialgu Paulile, aga nüüd ta lubas selle mulle. Septembri lõpus võin järele minna. See on hea. Siis ongi veel rakmed vaja leida ning asi võtab ilmet.

Hummeriga esmane kohtumine

Tööl mulle meeldib. See kasvataja amet paistab üks eluline amet olema. Lihtne see ei ole, aga huvitav küll.  Ja mulle meeldib, et see laseb mul kuidagi iseendaks jääda. Ma võingi olla täpselt see, kes olen. Töögraafik on ka vabas vormis, ei tunne mitte mingisugust töö poolset ahistust. Vabal ajal käib mitmeid lapsi ratsutamiskunsti õppimas, külapäeval korraldasin ratsavõistluse. 10 osavõtjat - elu käib hobuste ümber, ausalt. Vähemalt suvel. Ja eriti hea uudis on see, et Leaderi programm toetab meie külla ratsaplatsi rajamist.  

Kodus on endiselt kõik hästi. Elu jooksul olen suutnud luua märkimisväärse sotsiaalse kapitali, nimetagem sõpraderohkust täna nii. See tähendab, et mu talu on kasvanud suurelt tänu sõprade ja pere  toele. On olnud talgupidusid, kus saab rohkem tehtud, kui üldse unistada olen osanud. Võin praeguse seisuga kindlalt väita, et olen talule väga tubli perenaine olnud. Kõik on kuidagi toimiv, töökorras. On vaja veel palju teha, aga poole aastaga olen ikka nii mõndagi juba korda saatnud. Ja ilus on mul ka seal. Poni M niidab muru, lilled õitsevad, linnud laulavad. Aiamaa on ainult midagi sellist, millest jõud eriti üle ei käi. Kevadel kujutasin naiivselt ette, kuidas ma taimekasvatusega tegelen. Reaalsus on aga see, et umbrohu kasvatus on päris edukalt läinud. Küll tuleb saaki ka, aga lihtsalt, sellise metsa sees kasvab. Nüüd millalgi hiljuti õnnestus abilistega ära rohida, paistab midagi muud peale päevalillede ka heina seest välja. 

Isikliku elu koha pealt on asjadel küllaltki positiivne maik juures. Olen endale väga hea sõbra leidnud, kellega on ilus koos aega veeta ning unistada. Võib-olla kõik unistused meil just ei kattu, aga seda põnevam on. Ühisosa hakkab tasapisi tekkima, see kandepind, millele saab suhte peale ehitada.

Mõned pildid lisan ka, kuigi pole kevadest saati väga palju pilte teinud. Võiks rohkem teha, tegelikult on ju tore vaadata, kuidas elu käib. 

Häid sõpru, neid õnneks jagub.

Tikkude ponid. Nii palju rõõmu sõprusest.

aiamaa kevadel, nüüdseks on teistsugune pilt

Hummer koduhoovil

Kodus on hea olla, aga päris palju käin ära ka. Sõpru on ju kaugemalgi. Nüüd olen 2 päeva kindlalt kodus... mmmm. 

Pealinnas.

Tore on vahepeal linnas olla. Vanalinn võlub, raekal elu käib endiselt. See vanalinn on omamoodi ilus, missest, et tehiskeskkond. Pori on väistatud :)

Käisin Anul külas, ta elu on muutuste keerises - jättis töö, korteri ning müüs hobuse ning nüüd kolib ka maale ära. Normaalne!

Ja viimase öö veetsin õe pool. Ideaalne vastuvõtt nagu alati. Saan selles Kibuvitsa korteris tunda end tõelise kuningakassina.

Imelik on nii mitu päeva kodust eemal olla. Natuke mõnus ka, aga juba ootan koju naasemist. Õnneks saan mugavalt autoga, venna lapsed tulevad mõneks päevaks külla. Tõotab vahva tulla, neile kulub üks nädalavahetus maal ära.

Linna keskkond on tore ainult külastamiseks. Igapäeva elu siin ma luua ei taha. Kuidagi liiga võõras juba, olen 4 aastase maaeluga juba maakaks muutunud. Maalt ja hobusega, see ma olengi. Ja olen selle üle õnnelik.

autor teadmata

Iseseisev.

Elu on ilus. Ausalt. Kui ma väitsin sama 15-aastaselt, siis see oli rohkem lihtsalt selline sõnakõlks. Aga nüüd ma olen ivale pihta saanud. Elu ongi ilus.

Kodus on hea, turvaline, kodune ja soe. Esimene talv selja taga, kevad käes. Ja kevad südames. Ma olen väga tänulik kõige eest, mis elu andnud on. Põhimõtteliselt, mul ongi kõik eluks vajalik olemas. Tänks!

Ja talu on mul korralik. Väga mõnus on kolida tallu, kus kõik on järje peal, kus ei ole asi käest lastud. 

Tunnen, kuidas minust on kasvanud iseseisev naine. Saan endaga, koera, kassi ja kolme hobusega ideaalselt hakkama. Iga päevaga usun endasse aina rohkem ja rohkem, ma usun, et väärin parimat. Ja seda elu mulle entusiastlikult pakubki. Ma olen juba üle poole aasta ärganud naeratus suul ning uinunud veel suurema naeratusega. Hea on igapäevaselt märgata, mis on mu ümber. Mind ümbritseb ilus maailm. Kuid jah... raadio käriseb ja telekat pole üldse ja internet on ka üpris olematu mul. Ma tean küll, et "päris" maailmas ei valitse just idüll. No aga mis teha, ega nukrutsemine ei teeks seda paremaks niikuinii. Naudin enda elu ja olu, kuniks võimalust antakse.

Praegu sõidan näiteks just pealinna, homme-ülehomme osalen ratsutamistreeneri koolitusel. Kui sügisel sooritan eksami edukalt, siis saabki minust ratsutamistreener. See amet näib sobivat, olen juba õpetanud mõningaid sõpru ratsutama. Ja siis ma lähen kohe kohe tööpraktikale SA Taheva Sanatooriumisse, et tutvuda enda tulevase töökohaga. Lähen poole kohaga tööle suve hakul, kas tegevusjuhendajaks või kasvatajaks. Loodan, et ka see amet sobib. 

Ja päriselt tahan ma saada kutsariks. Otseloomulikult elukutsariks, aga ka vankrijuhiks. Praeguse seisuga sai mu äriplaan eitava vastuse ning kohe homne päev veel vankrit ostma ei lähe. Aga õige pea - ma tean -  saab see võimalikuks. Sest ma tahan seda ning elus on kõik võimalik. Praegu hiilisingi äriplaani tuunimisest kõrvale ning hakkasin hoopis blogipostitust kirjutama... Nojah, jätkan siis.

Ma ei tea, miks, aga miskipärast mulle väga meeldib see kant, kuhu kolisin. Seal on ilus, väga ilus loodus ning inimesed on ka väga meeldivad. Paarikuise kogemuse järel tunnen, et mõne sõbra olen küll juurde saanud. Kiirelt käivad need asjad tänapäeval. 

Vahepeal oli üks selline seik, et võtsin vastu vana agressiivse mära nimega Mimmi. Kahe kuuga agressiivsus natuke vähenes, kuid kui Tiit Siiboja (loomaarst) kohale tuli, et talle kiip panna, siis ma ei saanud teda ringaiast kätte. Siiboja pani diagnoosi: sink. Justnimelt agressiivsuse tõttu. Kuigi mulle midagi väga meeldis selle hobuse juures ja ma tõesti salamisi uskusin, et saan iga hobusega jutule... aga temaga ei saanud eriti. Kiirabi autoga sain hoopis sõita, kui ta mind ründas ning mulle veits tappa andis. Aga jah, talle tõesti ei meeldinud inimesed ning rääkimata mingist koostööst või isegi huvist inimese vastu. Ja siis saatsin ta parematele karjamaadele puhkama, sinna, kus on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Selline kogemus siis. Ja sõin ise, jagasin sõpradele ülimaitsvat suitsusinki... Ma ei tea veel miks, aga miskipärast oli sellist kogemust mul vaja. See oli kuidagi väga eluline kogemus... Ja veel vähem tean seda, et miks ma sellest enda blogis siin kirjutan..

Igatahes jah. Nii on, et tuuled puhuvad eri suunadest ning iga päev otsustame, mis enda eluga peale hakata. Kindel on see, et tasub kasutada seda aega otstarbekalt ning vastutada enda (õnne) eest... Otsuste langetamine on vahel päris lihtne aga mõningate asjade puhul on see natuke keeruline ka. Elu õpetab!

Kõik on uus

Saabus siis uus aasta. Jah, päris uhkelt. Minust sai talu omanik ning sai üks tore talgupidu seal minu pool peetud.

Ja selle nädala lõpus kolin KOJU. Olen seda hetke pikisilmi oodanud.