Showing posts with label Random. Show all posts
Showing posts with label Random. Show all posts

Saturday, December 15, 2012

Kiri jõuluvanale.

Tere,

kui maailm otsa ei saa ja mulle kingitust teha tahad, siis oleksin väga tänulik õlivärvide või lõuendite eest!

Marelle


Sunday, November 6, 2011

-- Eckhart Tolle (film)

kuni 26. veebruar 2012 näeb seda YouTube'i vahendusel. Soovitan soojalt!
See võtab kokku ka Vipassana meditatsiooni idee, mida ma ise kuidagi sõnadesse pole suutnud panna.




http://www.youtube.com/watch?v=Z9PPsYBh7Ak

Thursday, November 3, 2011

Tundeterroristid

Üks ärevil mees tuli jooksuga Sokratese juurde. ” Kuule Sokrates, ma pean sulle rääkima, mis su sõber…”

„Pea kinni!”, katkestas teda Sokrates. „Kas lasksid ikka selle, mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”

„Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.

„Jah, mu sõber, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb sealt läbi. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”

„Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”

„Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”

Kõhklevalt vastas teine mees: „Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”

„Siis,” katkestas filosoof, „kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, mis vajadus sunnib sind mulle seda jutustama, mis sind nii väga erutab.”

„No vajadus see just ei ole…”

„Niisiis,” naeratas Sokrates, „kui see ei ole ei tõsi ega hea ega vajalik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”

Kindlasti juhtub päris tihti, et inimesed hiilivad sulle külje alla, et sobival hetkel kogu negatiivne rämps, mida nad on päeva jooksul kogunud, sinule kaela kallata. Kui lased sel vastupanu avaldamata sündida, siis näed, kuidas vestluspartner silmnähtavalt kergendatult jalga laseb, kuna sind jääb vaevama maotu ja vastik tunne. Korraga langeb tuju nulli või valdab äkki tunne, et oled raskemaks muutunud.

1. Tõde: kas see, mis mulle äsja räägiti, on tõesti tõsi?

2. Headus: kas selle teabe taga peitub hea kavatsus?

3. Kasu: kas mul on seda infot tõepoolest vaja?

Selle harjutuse mõte ja eesmärk on kontrollida oma sugulaste, tuttavate ning sõprade ring läbi tundeterroristide osas ja vähendada negatiivsete mõjude osakaalu.

“Ma luban, et ei tee seda enam mitte kunagi,” tõotas õpilane vanale meistrile. “Võtan tagasi kõik, mis ma olen teie kohta rääkinud.”

Meister vaatas õpilasele tõsiselt otsa. “Mul ei ole põhjust sind karistada või minema saata, sest sa oled alles õpilane. Aga sa pead aru saama, mis sa tegid.”

“Ma olen kõigeks valmis, ” kostis õpilane langetatud päi.

Meister tõusis, läks lauta ja tuli tagasi tapetud kanaga. “Vii see kana oma ulualusesse, mis asub sinu majast saja sammu kaugusel,” ütles ta. “Teel sinna kitkud kana ära. Ühe sule viskad vasakule ja teise paremale. Siis tuled tagasi.”

Õpilane, kes oli oodanud märksa raskemat ülesannet, läks silmnähtavalt kergendust tundes oma elupaika ning jagas teel juhatuste kohaselt suled vasakule ja paremale.

Kui ta hiljem jälle oma meistri ees seisis, küsis ta, mis tal nüüd teha tuleb.

“Mine nüüd tagasi oma majja ja korja kõik suled jälle kokku.”

Õpilane kogeles hämmeldunult: “Ei ole ju kuidagi võimalik kõiki sulgi jälle kokku korjata. Ma loopisin neid valimatult vasakule ja paremale. Vahepeal on tuul nad igasse ilmakaarde laiali puistanud. Kes saaks neid jälle kokku korjata?”

Meister noogutas tõsiselt: “Seda ma tahtsingi kuulda! Täpselt sama lugu on laimujuttude ja valesüüdistustega. Kui need on kord juba laiali puistatud, lendavad nad ringi, nagu ise tahavad. Kuidas saaks neid siis enam tagasi võtta?”

Õpilane ei öelnud midagi. Ta oli oma õppetunni kätte saanud.



Raamatust “Tundeterroristid ( kuidas neid ära tunda, läbi näha ja relvituks teha)”. Helmut Fuchs Andreas Huber
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni









-- mind pani igatahes mõtlema.

Wednesday, October 26, 2011

Nali.

Saabusin just koju pikalt pikalt tööpäevalt - olin hommikul lasteaias, lõunal hoidsin Siimu ja Saskiat ning õhtul mängisin baaridaami ühes mahedas kohas nimega "Tops". Ja siis seal baaris olles tuli kogu aeg naer lihtsalt peale.... ainuüksi mõttest, et olen baaris, tsillin, teen pulli ja homme hommikul lähen lasteaeda konna mängima. Veits random ikka :D

Hommikul oli mul muidu nii paha tuju, ainult vinguda ja viriseda oskasin... kohati ei suutnud otsustada, kas tahaks ropsida või siis teki alla peitu pugeda ja mitte millestki mõelda - justkui jaanalind. Aga õnneks päeva edasine kulg ei haakunud mu jubedate vingus ja väsinud mõtetega. Juba poolest päevast tuli see hea elu nautimise tunne jälle sisse... suured osalised selles olid armsad Siim ja Sassu... ja baaris oli lihtsalt maagiliselt lõbus. Hea!

Niiet jah... nüüd konnaks valmistuma! Hurraa!

Friday, September 16, 2011

Kuulamispuue.

Artikkel pärineb Eesti Ekspressist (15.09.2011) ja autoriks on Tiina Jõgeda.

Milline kehaosa on kõige defitsiitsem? Ei, mitte maks, mis elupõletamise käigus kergesti kärbuma kipub, mitte ka neerud, mille doonoreid dialüüsiaparaatide all pikisilmi oodatakse. Kõrvad! Meil valitseb katastroofiline kõrvade puudus - selliste kõrvade, mis on võimelised veidike ka kuulama, teisele inimesele keskenduma ja parimal juhul isegi räägitust aru saama. Kas on nii raske poosteist minutit suu kinni hoida ning unustada oma tähtsad mõtted ja kuulata, mida teine inimene - olgu selleks laps, elukaaslane, kolleeg või Maxima kassapidaja - tegelikult öelda tahab? Jah, on küll raske. Vaevalt jõuad hakata oma kurba saatust kurtma, kui juba vaadatakse kella, näpitakse telefoni ja lõigatakse su ettekandele vahele. Ainukesed, kes sind osavõtlikult kuulavad, on võrkturunduse müügimehed. Herbalife'i ja Tupperware agendid on saanud eriväljaõppe hooliva kuulamise alal, sest empaatia tagab äriedu.

Me elame paralleelsete monoloogide maailmas, millest väga vähestel on õnne dialoogiks kasvada. Suurem osa kõrvu meie ümber tunduvad olevat sellised, mis kuulevad, aga ei kuula - nagu on ka silmi, mis näevad, ent ei märka. Tulemuseks on märkamatud inimesed.

Meie koolid on täis lapsi, keda keegi ei märka. Mille põhjal neid ära tunda? Selle põhjal, et nad on nii tublid! Taani laste psühholoog Jesper Juul ütleb, et on oluline vahe, kas lastes arendatakse enesekindlust või eneseaustust. Tark lapsevanem teab, et last tuleb kiita, sest positiivsete kinnituste najal idaneb temas tänapäeval elluks nii vajalik eneseusk, meie võimekuse mõõdupuu. "Selle tulemusena on paljudel inimestel tekkinud ülespuhutud ego, mis on reaalse minatunnetuse üpris kehv aseaine," kirjutab Juul oma bestselleris "sinu tark laps". Veel targem lapsevanem püüab lapsega käituda nii, et sel areneks loomulik eneseaustus.

Eneseaustus on sisemine tugisammas, teadmine ja kogemus, kes me oleme. Inimesed, kellel on hästi arenenud eneseaustus, tunnevad end iseseisvana ning neil on endaga kerge olla, ütleb Juul. Kui palju te selliseid lahedaid tüüpe tunnete, kes ei piira end (ja lähedasi) enesekriitika ja kõikvõimalike süütunnetega? Julgen arvata, et mitte eriti paljusid. Enesekindlus on õpitav, selle puudumine aga praktiline pedagoogiline probleem, mida saab osava treeninguga parandada. Minge Peep Vainu saavutuskoolitusele ja kõik saab korda! Eneseaustuse lätted on aga lapsevanemates, kes ideaalis väärtustavad last sellisena, nagu ta on. See on peenike kunst, mida (erinevalt saavutama õppimisest) õieti kusagil ei õpetata.

Kõik halb saab alguse pudrukausist, mida sunnitakse tühjaks sööma. Tühi taldrik on märk kuuletumisest ja korralikust käitumisest. Ahaa, mõtleb väike prints, siin nende planeedil on välised väärtused tähtsamad kui minu sisetunne, olgu siis, ma kasvan kombekaks ja edukaks ega näita enam kunagi välja, kui tühisena ma end seejuures tunnen. Kiitmine, kriitika, hinnangud ja tunnustus on Jesper Juuli arvates tuleohtlik materjal. Kui lapse spontaansele eneseväljendusele järgneb hinnang, olgu viiepallisüsteemis või emme kiidusõnadena - kaotab laps võime oma tegelikust minast aru saada. See asendub püüuga meeldida, käituda nii, nagu kool ja kodu temalt ootavad. Tunnustusvajadus toodab partiide kaupa "egoõhupalle", millel on oht mõõne ettenägematu sotsiaalse orgi otsa lõhki plaksatada, sest egopallikestel puudub kaitsev eneseaustuse kiht.

Aga kuidas väärtustunnet kasvatada - olgu suurtes või väikestes printsides? Meil räägitakse nii palju sellest, et andmine on hea: lähedastele tuleb jagada tähelepanu, aega, armastust jne. Õige. Et aga inimene saaks tunda end täisväärtuslikuna, tuleb tal võimaldada miidagi head ka vastu anda, et ka tema tunneks end teiste jaoks vajalikuna.

Wednesday, April 13, 2011

Go outside

Lihtsalt, sest väljas on juba päris hea. Natuke peab küll teesklema, et soe oleks, aga varsti on päriselt!!