Täna käisin aga heal kontsertil; Ewert and the Two Dragons!
Uus lemmik on vist selgunud.
Wednesday, November 9, 2011
Monday, November 7, 2011
Sunday, November 6, 2011
Kuhu kadus Terminaator?
Käisin eile Rock Cafe's Terminaatori kontsertil ja kui kontsert oma kakskümmend minutit kestnud oli, siis sündis minu elus midagi ajaloolist - ma lahkusin poole kontserti pealt. Jah, ma pole seda varem teinud. See oli lihtsalt enneolematult kurb, et vanast heast Terminnaatorist pole enam lõhnagi alles: Jaagupil olid jalas valged püksid kirjaga: "love" ja tal oli peas eriti pederastlik valge kübar; süntesaatorit ei puutund enam keegi; kõik lood olid leidnud endale uue inetu "kuue". Mina läksin sinna vanu ilusaid mälestusi üles soojendama aga sain hoopis suure pettuse osaliseks :D
Aga õnneks on vanad head laulud mp3-failidena siiski olemas.
Aga õnneks on vanad head laulud mp3-failidena siiski olemas.
-- Eckhart Tolle (film)
kuni 26. veebruar 2012 näeb seda YouTube'i vahendusel. Soovitan soojalt!
See võtab kokku ka Vipassana meditatsiooni idee, mida ma ise kuidagi sõnadesse pole suutnud panna.
http://www.youtube.com/watch?v=Z9PPsYBh7Ak
See võtab kokku ka Vipassana meditatsiooni idee, mida ma ise kuidagi sõnadesse pole suutnud panna.
http://www.youtube.com/watch?v=Z9PPsYBh7Ak
Saturday, November 5, 2011
Thursday, November 3, 2011
Tundeterroristid
Üks ärevil mees tuli jooksuga Sokratese juurde. ” Kuule Sokrates, ma pean sulle rääkima, mis su sõber…”
„Pea kinni!”, katkestas teda Sokrates. „Kas lasksid ikka selle, mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”
„Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.
„Jah, mu sõber, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb sealt läbi. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”
„Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”
„Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”
Kõhklevalt vastas teine mees: „Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”
„Siis,” katkestas filosoof, „kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, mis vajadus sunnib sind mulle seda jutustama, mis sind nii väga erutab.”
„No vajadus see just ei ole…”
„Niisiis,” naeratas Sokrates, „kui see ei ole ei tõsi ega hea ega vajalik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”
Kindlasti juhtub päris tihti, et inimesed hiilivad sulle külje alla, et sobival hetkel kogu negatiivne rämps, mida nad on päeva jooksul kogunud, sinule kaela kallata. Kui lased sel vastupanu avaldamata sündida, siis näed, kuidas vestluspartner silmnähtavalt kergendatult jalga laseb, kuna sind jääb vaevama maotu ja vastik tunne. Korraga langeb tuju nulli või valdab äkki tunne, et oled raskemaks muutunud.
1. Tõde: kas see, mis mulle äsja räägiti, on tõesti tõsi?
2. Headus: kas selle teabe taga peitub hea kavatsus?
3. Kasu: kas mul on seda infot tõepoolest vaja?
Selle harjutuse mõte ja eesmärk on kontrollida oma sugulaste, tuttavate ning sõprade ring läbi tundeterroristide osas ja vähendada negatiivsete mõjude osakaalu.
“Ma luban, et ei tee seda enam mitte kunagi,” tõotas õpilane vanale meistrile. “Võtan tagasi kõik, mis ma olen teie kohta rääkinud.”
Meister vaatas õpilasele tõsiselt otsa. “Mul ei ole põhjust sind karistada või minema saata, sest sa oled alles õpilane. Aga sa pead aru saama, mis sa tegid.”
“Ma olen kõigeks valmis, ” kostis õpilane langetatud päi.
Meister tõusis, läks lauta ja tuli tagasi tapetud kanaga. “Vii see kana oma ulualusesse, mis asub sinu majast saja sammu kaugusel,” ütles ta. “Teel sinna kitkud kana ära. Ühe sule viskad vasakule ja teise paremale. Siis tuled tagasi.”
Õpilane, kes oli oodanud märksa raskemat ülesannet, läks silmnähtavalt kergendust tundes oma elupaika ning jagas teel juhatuste kohaselt suled vasakule ja paremale.
Kui ta hiljem jälle oma meistri ees seisis, küsis ta, mis tal nüüd teha tuleb.
“Mine nüüd tagasi oma majja ja korja kõik suled jälle kokku.”
Õpilane kogeles hämmeldunult: “Ei ole ju kuidagi võimalik kõiki sulgi jälle kokku korjata. Ma loopisin neid valimatult vasakule ja paremale. Vahepeal on tuul nad igasse ilmakaarde laiali puistanud. Kes saaks neid jälle kokku korjata?”
Meister noogutas tõsiselt: “Seda ma tahtsingi kuulda! Täpselt sama lugu on laimujuttude ja valesüüdistustega. Kui need on kord juba laiali puistatud, lendavad nad ringi, nagu ise tahavad. Kuidas saaks neid siis enam tagasi võtta?”
Õpilane ei öelnud midagi. Ta oli oma õppetunni kätte saanud.
Raamatust “Tundeterroristid ( kuidas neid ära tunda, läbi näha ja relvituks teha)”. Helmut Fuchs Andreas Huber
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
-- mind pani igatahes mõtlema.
„Pea kinni!”, katkestas teda Sokrates. „Kas lasksid ikka selle, mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”
„Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.
„Jah, mu sõber, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb sealt läbi. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”
„Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”
„Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”
Kõhklevalt vastas teine mees: „Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”
„Siis,” katkestas filosoof, „kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, mis vajadus sunnib sind mulle seda jutustama, mis sind nii väga erutab.”
„No vajadus see just ei ole…”
„Niisiis,” naeratas Sokrates, „kui see ei ole ei tõsi ega hea ega vajalik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”
Kindlasti juhtub päris tihti, et inimesed hiilivad sulle külje alla, et sobival hetkel kogu negatiivne rämps, mida nad on päeva jooksul kogunud, sinule kaela kallata. Kui lased sel vastupanu avaldamata sündida, siis näed, kuidas vestluspartner silmnähtavalt kergendatult jalga laseb, kuna sind jääb vaevama maotu ja vastik tunne. Korraga langeb tuju nulli või valdab äkki tunne, et oled raskemaks muutunud.
1. Tõde: kas see, mis mulle äsja räägiti, on tõesti tõsi?
2. Headus: kas selle teabe taga peitub hea kavatsus?
3. Kasu: kas mul on seda infot tõepoolest vaja?
Selle harjutuse mõte ja eesmärk on kontrollida oma sugulaste, tuttavate ning sõprade ring läbi tundeterroristide osas ja vähendada negatiivsete mõjude osakaalu.
“Ma luban, et ei tee seda enam mitte kunagi,” tõotas õpilane vanale meistrile. “Võtan tagasi kõik, mis ma olen teie kohta rääkinud.”
Meister vaatas õpilasele tõsiselt otsa. “Mul ei ole põhjust sind karistada või minema saata, sest sa oled alles õpilane. Aga sa pead aru saama, mis sa tegid.”
“Ma olen kõigeks valmis, ” kostis õpilane langetatud päi.
Meister tõusis, läks lauta ja tuli tagasi tapetud kanaga. “Vii see kana oma ulualusesse, mis asub sinu majast saja sammu kaugusel,” ütles ta. “Teel sinna kitkud kana ära. Ühe sule viskad vasakule ja teise paremale. Siis tuled tagasi.”
Õpilane, kes oli oodanud märksa raskemat ülesannet, läks silmnähtavalt kergendust tundes oma elupaika ning jagas teel juhatuste kohaselt suled vasakule ja paremale.
Kui ta hiljem jälle oma meistri ees seisis, küsis ta, mis tal nüüd teha tuleb.
“Mine nüüd tagasi oma majja ja korja kõik suled jälle kokku.”
Õpilane kogeles hämmeldunult: “Ei ole ju kuidagi võimalik kõiki sulgi jälle kokku korjata. Ma loopisin neid valimatult vasakule ja paremale. Vahepeal on tuul nad igasse ilmakaarde laiali puistanud. Kes saaks neid jälle kokku korjata?”
Meister noogutas tõsiselt: “Seda ma tahtsingi kuulda! Täpselt sama lugu on laimujuttude ja valesüüdistustega. Kui need on kord juba laiali puistatud, lendavad nad ringi, nagu ise tahavad. Kuidas saaks neid siis enam tagasi võtta?”
Õpilane ei öelnud midagi. Ta oli oma õppetunni kätte saanud.
Raamatust “Tundeterroristid ( kuidas neid ära tunda, läbi näha ja relvituks teha)”. Helmut Fuchs Andreas Huber
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
-- mind pani igatahes mõtlema.
Wednesday, November 2, 2011
vaba?
Eile oli küllaltki vaba ja hea päev. Hommikul ärkasin Rätsepas ning läksin muhedalt kooli kontrolltööd tegema, mis sai oodatust parema tulemuse. Siis hakkasin Working Holiday viisat tegema, kuid avastasin, et mu pass eriti pikalt ei kehti enam ning tegin siis uue. Migratsiooniameti tädi küsis, et kas ma uut pilti ei taha teha - juuksed on ju nii sassis :D:D ilmselgelt, uut pilti ma ei soovinud teha.
Pärast käisin korra kodus, et pesud pesema-kuivama panna, aga pesumasin tegi mingi nalja ning jättis kõik mu pesud sooja vette ujuma... neid väänates väsisid käed täiega ära ja kuivama pannes tekkisid kõikidele asjadele suured lombid ikka alla. Aga see ei morjendanud üldse, pigem oli suht suva.
Eriliseks tegi eilse päeva see, et mul oli aega näiteks sõbrale külla minna. See tundus mulle tõesti erilisena, sest mul pole sellisteks "asjadeks" päris kaua aega olnud. Mõnus oli! MRLS-e rõdul tsillides olin õnnelik, sest hall ilm ei lihtsalt ei mõjuta mu päeva käiku enam nii palju kui varem. Ma suutsin isegi seda täiel rinnal nautida!
Ja õhtul pani päevale punkti lõbus djembe-mäng. Hakkasin kursusel käima, väga tore oli, ainult pöidlad on natuke sinised nüüd.
Ja magama minnes avastasingi, et ma soovin elada sellist elu, nagu tahan. Mitte sellist nagu peab, nagu minult oodatakse. See oli hea avastus! Ning sellest tulenevalt mind üldse ei häiri isegi mõte, et näiteks täna teen 17-tunnise tööpäeva; et ma töötan pea 7 päeva iga nädal, samal ajal käin veel koolis ja teen praktikat. Tegutsedes jõuab ikka tunduvalt rohkem! Mul on praegu vaja sellist utoopilist "kütte"-perioodi. Mul on aeg enda igikestvast laiskusest üle saada. Ja ma olen sinna poole teel. Mul on aeg elu nautida, ka sellisena, kui see on täiesti erinev sellest, millist ma tegelikult loon. Ja mulle tundub, et ma juba oskangi seda!
Pärast käisin korra kodus, et pesud pesema-kuivama panna, aga pesumasin tegi mingi nalja ning jättis kõik mu pesud sooja vette ujuma... neid väänates väsisid käed täiega ära ja kuivama pannes tekkisid kõikidele asjadele suured lombid ikka alla. Aga see ei morjendanud üldse, pigem oli suht suva.
Eriliseks tegi eilse päeva see, et mul oli aega näiteks sõbrale külla minna. See tundus mulle tõesti erilisena, sest mul pole sellisteks "asjadeks" päris kaua aega olnud. Mõnus oli! MRLS-e rõdul tsillides olin õnnelik, sest hall ilm ei lihtsalt ei mõjuta mu päeva käiku enam nii palju kui varem. Ma suutsin isegi seda täiel rinnal nautida!
Ja õhtul pani päevale punkti lõbus djembe-mäng. Hakkasin kursusel käima, väga tore oli, ainult pöidlad on natuke sinised nüüd.
Ja magama minnes avastasingi, et ma soovin elada sellist elu, nagu tahan. Mitte sellist nagu peab, nagu minult oodatakse. See oli hea avastus! Ning sellest tulenevalt mind üldse ei häiri isegi mõte, et näiteks täna teen 17-tunnise tööpäeva; et ma töötan pea 7 päeva iga nädal, samal ajal käin veel koolis ja teen praktikat. Tegutsedes jõuab ikka tunduvalt rohkem! Mul on praegu vaja sellist utoopilist "kütte"-perioodi. Mul on aeg enda igikestvast laiskusest üle saada. Ja ma olen sinna poole teel. Mul on aeg elu nautida, ka sellisena, kui see on täiesti erinev sellest, millist ma tegelikult loon. Ja mulle tundub, et ma juba oskangi seda!
Subscribe to:
Posts (Atom)