Armastus on embus, mis on lõpmatu. See täidab tervenisti mitte üksnes teid, vaid täidab ka elu ennast. See on piirideta embus, mis on universumi struktuuriks, ja seda ei saa jaotada inimese mõõtude järgi portsjoniteks, sest armastust on kõikjal. Armastus on nii tohutu, et hõlmab kogu elu.
Sageli teeme vea, uskudes, et armastus, mida tunneme, kuulub ühele erilisele inimesele. Oma südames usume ekslikult, et see inimene põhjustab armastuse, mida me tunneme, ja selle asemel, et jääda avatuks lõpmatuse suuremale embusele, koondame oma teadveoleku sellele ühele inimesele. Me suuname oma kitsa armastuseriba temale, isikustades armastuse, uskudes, et meie kiindumuse objekt on vastutav armunud oleku eest, mida me sel hetkel tunneme.
Seda tehes loome eraldatuse, projektsiooni ja vajaduse, sest kui keegi on vastutav, et me tajume neid õndsalikke tundeid, siis ilma selle inimeseta oleme paljaks riisutud, kadunud ja poolikud. Nõnda tärkabb vajadus ja peagi hakkame vajadust ekslikult pidama armastuseks, uskudes, et on loomulik vajada kedagi - tõepoolest uskudes, et armastuse põhiloomuseks ongi vajadus.
See tohutu viga põhjustab meie elus palju kannatusi. Me ehitame oma armastuse liivalossi, paneme sellesse kogu energia, elujõu ja tähelepanu, suuname kõik oma armastavad mõtted selle ühe kujuteldava objekti poole. Aga nagu kõikide liivalossidega, ükskõik kui hästi me neid ei ehita, mõne aja pärast tallab paratamatult keegi nad puruks või tuleb lihtsalt tõusulaine ja uhub need minema.
Kui olete enda vastu aus, saate aru, et kindlale objektile suunatud armastus on pelgalt enda-loodud, tegelikkusest kaunim pettekujutelm, mille te kujustasite, et võiksite mõnuleda väikeses fantaasias, lõbus ja kujutlustes. Aga lõpuks, päevavalgel vaadatuna pole see mitte midagi muud kui ilus liivalooming, mis pakkus teile lühikeseks ajaks mõnu, kuni te lubasite endal seda uskuda. See ei ole tõeline armastus, ei või seda kunagi olla. Teie armastus ja õnn ei sõltu kellestki "väljaspool". Kui te usute, et teie rõõm tuleneb rannale ehitatud liivalossist, siis pole see nii. Liivaloss on teie rõõmu väljendus, mitte selle põhjus. Ning liiivalossis ja teie projitseeritud, konkretiseeritud armastuses on just ühepalju reaalsust, tõelisust ja kestvust.
Mitte keegi väljastpoolt ei saa luua teie armastust. Armastus lihtsalt on. Ja te kogete seda siis, kui avate sellele kogu oma olemuse ja annatee enda kogu elu ilu meelevalda.
Kindlasti on teised selle armastuse peegelduseks, sest ka nemad on sellest läbi imbunud. Sellepärast ongi nii, et kui vaatate väikest kassipoega või vastsündinut või äsja õitsema puhkenud krookost esimesel kevadpäeval, tärkab armastus. Need asjad ei põhjusta armastust, kuid oma avatuses tunneme selle ära, ja armastus uhub spontaanselt läbi meie teadvuse.
Sageli juhtub, et tunneme elus kellegi või millegi mõjul avanemist, alandlikkust või aukartust, ja tahame seda hetke peatada, alles hoida. Me oletame, et asi või inimene, kellega me olime, põhjustas niisuguse tunde tärkamise, ja me hakkame neid kalliks pidama. Me palvetame, et nende juuresolekul kerkiks meie seest tormiliselt sama joovastus- ja õndsustunne. See on nii, nagu oleks Cupido nool läbistanud meie südame ja me hakkame narruseni armastama ja ihaldama objekti, mida näeme. Selle algse vea tõttu hakkame ihkama olla oma "armastatuga", veeta tema seltsis rohkem aega, lootuses taas "tabatud" saada. Ja kui "tabamus" ei ole otsekohe ilmne, tunneme, et oleme millestki ilma jäänud. Oma objektilt ei saanud me kauaigatsetud tulemust; see ei rahuldanud meid ja meie janu ei ole kustutatud.
Selle asemel, et tunnistada, et teine inimene ei saa olla vastutav selle eest, mida meie tunneme, et see on algusest peale viga olnud, me kruvime oma ootused üles. Igatsus muutub tugevamaks ja vajadus armastuse järele aina kasvab. Me püüame seda korrata, taasluua, vangistada, uuesti juhtuma panna. Ja kuna me oleme ahendanud oma teadveoleku ja sellega kaotanud silmist lõpmatu armastuse määratult suurema embuse, hakkame tundma tühjust, üksildust, vajadust. Seepärast, ükskõik kui kaua me tolle teise inimese seltsis viibime, tunneme miskipärast end siiski üksikuna, eraldatuna. Me igatseme kõikehaaravat armastust, kuid jääme kinni sõltuvuse lõksu: tahtes, himustades, oodates oma järgmist kiindumust, isegi kui mingi sügavam sisemine teadmine teab, et sellest ei piisa kunagi, et meid täielikuks teha. Väga sageli, kui aheldame oma armastuse ja projitseerime selle niimodi teisele inimesele, tunneme end lahutatuna Jumalast, ning tundes end üksildase ja hüljatuna, hakkame muidugi aina rohkem otsima inimesi "seal kusagil", et seda sisemist tühjust täita.
Siis muutub meie vajadus jõuks, mis peletab teised inimesed eemale. Sest kuidas saaks keegi teine täita tühimikku meie sees? Kuidas saaks keegi teine võtta endale tohutu vastutuse, olemaks meie armastuse katalüsaatoriks ja tõukejõuks? Ja siis, kui meie vajadus armastuse järele peletab teised eemale, tunneme pettumust, vimma ja süüdistame kõiki.
On tulnud aeg lõpetada uskumine oma muinasjutuarmastusse. On aeg illusoorne liivaloss maatasa teha. On aeg lõpetada teesklus, et te ei tea, kes te olete.
Mõnikord räägivad abielus inimesed oma elukaaslasest kui oma "teisest poolest". /---/ Kuidas saab keegi teine teid täielikuks teha? Ja kas viitab see ka sellele, et te olete ainult pool inimest? Me paneme teise inimese õlgadele koorma, kui teeme ta vastutavaks oma vajaduste täitmise eest. Meie vajadustel pole teiste inimestega midagi pistmist. Me oleme lihtsalt kaotanud silmist oma lõpmatu Mina ja hakanud otsima seda ühendust teise inimese kaudu.
/---/
Vajadus on eemalepeletav jõud, millel pole midagi tegemist armastusega.
Tõsiasi on, et mitte keegi teine ei saa meid täielikuks teha. Ega anda meile armastust, mida igatseme. Sest armastust ei saa anda ega vastu võtta. See on ookean, mida saab kogeda. See on lõpmatu embus, milles võite rõõmsalt tantsida koos kellegi teisega, kuid mitte keegi ei saa seda teile anda.
Kas teie elus on praegu suhteid, mis põhinevad rohkem vajadusel kui armastusel? /---/
Mis oĺeks, kui selle asemel, et langeda sõltuvusse teineteise armastusest, te tantsiksite koos kergelt armastuse lõpmatus väljas - täiesti terviklikuna selles arusaamises ning õnnistatud partneriga, kellega koos läbi elu voolata.
Mis oleks, kui te lihtsalt rõõmustaksite partneri olemasolu üle ja tunneksite õnnistust, et teid ei vajata. Mis oleks, kui tunneksite end täielikult, lõplikult vabana, armastusest ümbritsetuna ja õnnelikuna, et saate elu jagada oma partneriga, tunnistades samal ajal täiel määral, et ta ei saa anda teile mitte midagi muud kui suunata teid sügavamale teie enda armastuskogemusse?
Ja mis oleks, kui te sellelt inimeselt midagi ei nõua? Ja tema teilt midagi ei nõua? Kui selle asemel hoopis tantsiksite täielikus vabaduses elutantsu üheskoos - õnnistatuna teineteise hea seltskonnaga, eesõigustatuna, et teile on lubatud partner, kellega armastuse embuses elu pühitseda?
Ja kui too embus oleks nii täielikult täielik, et kui elu teilt partneri ära viib, avastate, et teie terviklikkus ei ole vähimalgi määral muutunud, suurus ei ole vähem suur, täielikkus vähem täielik. Ja mis oleks, kui te elus ette ttulevates suhetes hoiaksite kõiki inimesi selles suuremas, kergemas konteksis? Ma tahaksin teada, kui rõõmupakkuvaks ja õnnistatuks teie suhted võivad küll muutuda.
Mis oleks, kui kogu elu ilmuks selles vabamas, kergemas embuses?
-- katkend Brandon Bays'i raamatust "Vabadus on"
No comments:
Post a Comment