Üks ärevil mees tuli jooksuga Sokratese juurde. ” Kuule Sokrates, ma pean sulle rääkima, mis su sõber…”
„Pea kinni!”, katkestas teda Sokrates. „Kas lasksid ikka selle, mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”
„Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.
„Jah, mu sõber, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb sealt läbi. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”
„Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”
„Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”
Kõhklevalt vastas teine mees: „Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”
„Siis,” katkestas filosoof, „kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, mis vajadus sunnib sind mulle seda jutustama, mis sind nii väga erutab.”
„No vajadus see just ei ole…”
„Niisiis,” naeratas Sokrates, „kui see ei ole ei tõsi ega hea ega vajalik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”
Kindlasti juhtub päris tihti, et inimesed hiilivad sulle külje alla, et sobival hetkel kogu negatiivne rämps, mida nad on päeva jooksul kogunud, sinule kaela kallata. Kui lased sel vastupanu avaldamata sündida, siis näed, kuidas vestluspartner silmnähtavalt kergendatult jalga laseb, kuna sind jääb vaevama maotu ja vastik tunne. Korraga langeb tuju nulli või valdab äkki tunne, et oled raskemaks muutunud.
1. Tõde: kas see, mis mulle äsja räägiti, on tõesti tõsi?
2. Headus: kas selle teabe taga peitub hea kavatsus?
3. Kasu: kas mul on seda infot tõepoolest vaja?
Selle harjutuse mõte ja eesmärk on kontrollida oma sugulaste, tuttavate ning sõprade ring läbi tundeterroristide osas ja vähendada negatiivsete mõjude osakaalu.
“Ma luban, et ei tee seda enam mitte kunagi,” tõotas õpilane vanale meistrile. “Võtan tagasi kõik, mis ma olen teie kohta rääkinud.”
Meister vaatas õpilasele tõsiselt otsa. “Mul ei ole põhjust sind karistada või minema saata, sest sa oled alles õpilane. Aga sa pead aru saama, mis sa tegid.”
“Ma olen kõigeks valmis, ” kostis õpilane langetatud päi.
Meister tõusis, läks lauta ja tuli tagasi tapetud kanaga. “Vii see kana oma ulualusesse, mis asub sinu majast saja sammu kaugusel,” ütles ta. “Teel sinna kitkud kana ära. Ühe sule viskad vasakule ja teise paremale. Siis tuled tagasi.”
Õpilane, kes oli oodanud märksa raskemat ülesannet, läks silmnähtavalt kergendust tundes oma elupaika ning jagas teel juhatuste kohaselt suled vasakule ja paremale.
Kui ta hiljem jälle oma meistri ees seisis, küsis ta, mis tal nüüd teha tuleb.
“Mine nüüd tagasi oma majja ja korja kõik suled jälle kokku.”
Õpilane kogeles hämmeldunult: “Ei ole ju kuidagi võimalik kõiki sulgi jälle kokku korjata. Ma loopisin neid valimatult vasakule ja paremale. Vahepeal on tuul nad igasse ilmakaarde laiali puistanud. Kes saaks neid jälle kokku korjata?”
Meister noogutas tõsiselt: “Seda ma tahtsingi kuulda! Täpselt sama lugu on laimujuttude ja valesüüdistustega. Kui need on kord juba laiali puistatud, lendavad nad ringi, nagu ise tahavad. Kuidas saaks neid siis enam tagasi võtta?”
Õpilane ei öelnud midagi. Ta oli oma õppetunni kätte saanud.
Raamatust “Tundeterroristid ( kuidas neid ära tunda, läbi näha ja relvituks teha)”. Helmut Fuchs Andreas Huber
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni-- mind pani igatahes mõtlema.
