Tavaliselt ma unenägusid ei mäleta. Aga tänast mäletan, sest see oli i m e l i n e. Ma olin justkui väike Marelle ja kõndisin isa ja vennaga koos kuskil imeilusal lagendikul. Ja siis järsku tundsin, kuidas kogu mu keha elama hakkas. Iga rakk justkui säras ja tundsin igaüht neist eriti täpselt. Ja siis üks hetk hakkasin maast üles taeva poole tõusma ja siis ma lendasin... Mart veel ütles: "Ma näen, et Marelle lendab, ma näen - aga ma ei suuda seda uskuda!"
LÕPUKS OMETI SAIN TEADA, MIS TUNNE ON LENNATA. Nii palju olin sellest lugusid kuulnud ja pool elu olin seda unenägu oodanud. Ma olen kohe poole rikkam inimene. See oli nii kuradi vaba tunne! Müstika!
No comments:
Post a Comment