Eile oli küllaltki vaba ja hea päev. Hommikul ärkasin Rätsepas ning läksin muhedalt kooli kontrolltööd tegema, mis sai oodatust parema tulemuse. Siis hakkasin Working Holiday viisat tegema, kuid avastasin, et mu pass eriti pikalt ei kehti enam ning tegin siis uue. Migratsiooniameti tädi küsis, et kas ma uut pilti ei taha teha - juuksed on ju nii sassis :D:D ilmselgelt, uut pilti ma ei soovinud teha.
Pärast käisin korra kodus, et pesud pesema-kuivama panna, aga pesumasin tegi mingi nalja ning jättis kõik mu pesud sooja vette ujuma... neid väänates väsisid käed täiega ära ja kuivama pannes tekkisid kõikidele asjadele suured lombid ikka alla. Aga see ei morjendanud üldse, pigem oli suht suva.
Eriliseks tegi eilse päeva see, et mul oli aega näiteks sõbrale külla minna. See tundus mulle tõesti erilisena, sest mul pole sellisteks "asjadeks" päris kaua aega olnud. Mõnus oli! MRLS-e rõdul tsillides olin õnnelik, sest hall ilm ei lihtsalt ei mõjuta mu päeva käiku enam nii palju kui varem. Ma suutsin isegi seda täiel rinnal nautida!
Ja õhtul pani päevale punkti lõbus djembe-mäng. Hakkasin kursusel käima, väga tore oli, ainult pöidlad on natuke sinised nüüd.
Ja magama minnes avastasingi, et ma soovin elada sellist elu, nagu tahan. Mitte sellist nagu peab, nagu minult oodatakse. See oli hea avastus! Ning sellest tulenevalt mind üldse ei häiri isegi mõte, et näiteks täna teen 17-tunnise tööpäeva; et ma töötan pea 7 päeva iga nädal, samal ajal käin veel koolis ja teen praktikat. Tegutsedes jõuab ikka tunduvalt rohkem! Mul on praegu vaja sellist utoopilist "kütte"-perioodi. Mul on aeg enda igikestvast laiskusest üle saada. Ja ma olen sinna poole teel. Mul on aeg elu nautida, ka sellisena, kui see on täiesti erinev sellest, millist ma tegelikult loon. Ja mulle tundub, et ma juba oskangi seda!
No comments:
Post a Comment