Friday, May 17, 2013

elu kui filmis jätk.

Nonii, külajutud on juba minu ja Marti - soliidses eas sõber - sebimisest ikka leekides. Kui ma näiteks enda madratsi Marti autoga saarele sain, siis kõige suuremad latatarad juba pläägutasid, kuidas Marti ostis endale kahekohalise madratsi jne. Oh, oh, ooo. Selline külaklatš.

Eelmine suvi mul oli talus ideaalne töö. Ma olin rohkem kui rahul. Aga miskipärast mu õnn on nüüd pöördunud. Nimelt, mulle pakutakse töötamise võimalust erakluses. Ikka töötan sama talu jaoks, aga teises kohas. Kohas, kus ei ole mitte kedagi. Ja töö ülesanneteks saab noorte hobuste õpetamine.

Nojah, pean leppima antud olukorraga ja pean õppima, mis sest õppida annab. Olen arvestanud, et sel suvel töötan ja olen saare peal. Praegu on mu kodu siin. Niiet, paras väljakutse on mu teele tõugatud või olen ma ta ise tõmmanud. Aga naljakas ka. Ja uskumatu. Olen püüdnud peas keereldes mingisuguseid motiive tabada, miks siis selline muudatus... justkui mingeid hägusaid motiivilaike on tajuda. Ja need on liialt  absurdsed, et reaalsuse piiridesse mahutuda...

Väike ootusärevus on tekkinud lisaks segadusele selle uue olukorra tõttu. Ja kuidagi omamoodi vaba tunne ka, ma ei tea, miks.






Võib-olla tõesti ei võta ma antud olukorda lihtsalt reaalsena veel. Ei tea.



No comments:

Post a Comment