Hiiu seiklus.

Olen nüüd mõnda aega Hiiumaal olnud. Siin on hea, suvi juba piilub. Veedan iga päev tunde Präänikuga jalutades. See on nii kuradima mõnus, lihtsalt jalutada, vaadelda vikerkaari, kuulata linnulaulu, tunda suve lõhna; või siis joosta varahommikuse kaste sees, tunda elu voolamas iseendas.

Tööd pole ma veel tegema hakanud, aga olen vaimselt end ette valmistanud, et seal Kleemu üksinduses hästi hakkama saada. Mulle on see asjade korraldus isegi väga meeldima hakanud. Olen oma tähelepanu positiivsele poolele pööranud ning ootan huviga juba töö tegemist. See töö on ideaalne selles mõttes, et see ei ahelda mind. Ma jään vabaks ja saan oma kaootilist elu rahus edasi elada. Saan minna Vilsandile varsti, ma loodan! 

Siin saarel on põnev. Mul on mõned väga head sõbrad tekkinud. Mõne juurde satun pea iga koera jalutuskäiguga, mõnd näen harvem. Mulle inimesed meeldivad!

Üks õhtu jõime Anu juures veini, kapten Keldri Enn oli ka kambas. See oli ideaalne õhtupoolik! Mul oli nii vaba olla, see oli spontaanne Kärdla reis! Ja jututeemad olid südamlikud, edasiviivad, inspireerivad. Käisime õues, minus võttis võimust väike tüdruk, kes kingad jalast heitis ja koos koeraga kõrvenõgeste vahel ringi jooskis. Udu sees.

Teine õhtu oli pidu Marti juures. Tal oli sõber enda abikaasaga külas. Avastasin end olukorras, kus seltskond koosnes kahest koerast, kolmest 40+ inimesest ja minust. See oli omamoodi huvitav, aga tajun, et erinevate generatsioonide väärtushinnangud 100 protsendiliselt ei kattu. Olen nõus nende filosoofiaga, et elust tuleb kõike võtta, mis võtta on. Aga ma otsin elult veelgi rohkemat kvaliteeti, otsin enamat. Nad kõik on väga edukad ning olemustest on näha, et nad oskavad enda elu-olusid päris hästi korraldada. See on peaaegu imetlusväärne. Tegelt, mis siin salata, see on kuradima imetlusväärne, kuidas need tüübid elanud on. Aga siiski, ma otsin elus enamat. Minu jaoks ei ole piisavat kvaliteetne ajaveetmise viis labaste naljadega ebasobivas kontekstis, ma ei saa ega ei taha sinna midagi parata. Ma olen viisakas inimene ning tõepoolest viisakus on üks omadus, mida ma hindan. Ja tunnen, et mina tahaks 50-aastasena enamat. Ma ei oska päris täpselt väljendada, mis see enam siis on, aga igatahes soovin ma ellu rohkem armastust. Ma ei tahaks kunagi raha või kuulsuse maailma ära eksida. Aga huvitav on suhelda inimestega, kes justkui pisut eksinud on. Vähemalt läbi minu vaatevinkli. Aga, egas me kõik anname endast elus parima. Kellelgi õnnestub üks, kellelgi teine. Elu on selline. 

Mulle meeldib ausus ning olen õnnelik, et ise iga päevaga aina ausamaks ja ausamaks muutun. Ka iseendale ma enam nii palju ei valeta kui varem ja seetõttu on mul tekkinud enesedistsipliin. Ma julgen olla mina ise. Kes aktsepteerib seda, sellega saan ma väga lihtsalt sõbraks. Kellele tundun ma liiga kummaline, siis las tundun. Mina kellegi teise elu elama ei hakka, elan omaenda loo järgi. Tantsin oma pilli järgi. Kellele see pillirütm meeldib, võib tulla kampa mängima.

Ja mulle on hakanud tasapisi ideaalse mehe kujutelm tekkima, puhkava vanaisa eeskujul. Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, et tema sarnast meest ma endale tahangi. Ta oli tõeline džentelmen, alati puhas, aus, julge. Oma mehele lisaksin veel natuke loominguhõngu ja seiklushimu juurde.