Rahamured lahendatud.

Üks päev avastasin, et raha ongi otsas. Tuli paar ootamatut kulutust, näiteks koera arstiarved ja siis veel ülikooli ootamatud arved. Päris paha tunne oli, mõtlesin, et peangi esimest korda elus laenu võtma. Kui raha ikka nii nullis on, et pole võimalik isegi lõputööd välja printida ja köita, siis on ikka veits nigel see seis küll. Aga tõesti, mõttetu oli ju laskuda sinna, kus mõtlesin, et kurat, ma ei saagi enda eluga üldse hakkama. Mul oli seda olukorda iseendale päris raske tunnistada.

Aga lahendus tuli päris lihtsalt, kõige raskemal hetkel helistas ema ja ta oli tõesti toetav. Soovitas perele oma murest avatult kirjutada, ning igaüks, kel võimalust oli, saatiski väikse summa ning nüüd olen enda rahaasjadega jälle joonel. Lisaks käisin eile veel ühe sõbra pööningut koristamas ja sealt tuli ka väike rahaline abi.

Ma armastan raha ja raha armastab mind.

Võhandu maraton ja TLN.

Külalisi hakkas saarele sadama nii aknast kui uksest, käis lapsepõlve sõbranna, samal ajal vennanaine lastega. Tore on, kui inimesed peavad piisavalt oluliseks, et kiires elutempos vahel aeg maha võtta ja eriti tore on, kui mulle siia kaugele saarele kǘlla tullakse!

Ja siis eelmise nädala lõpus trippisime koos Prääniku ja venna perega lõunasse, käisime vanematel külas ning võtsin koos vendadega 100-km Võhandu maratonist osa. Meie paatkonna nimetus oli "Parvetavad parmud" ja nalja sai seal kuhjaga. Lõpetasime matka 76ndail kilomeetril ligumärgadena, ümber küll ei käinud,  aga käisime sulanud jää peal naljatamas ning üks vend vajus läbi jää. Tegelikult, üks ja pool venda.

Siis olime kõik koos seal vanemate talus, taaskord olin tänulik, et mul on koer, kes viib mind loodusesse matkama. Kevad hiilis kohale, tegin esimesed päiksevannid ning vee alla vajunud jääaugus tegin ikka väikse supluse ka nagu kord ja kohus.

Parvetavad parmud.

Siis jätkus reis Tallinna poole, seal oli hea olla. Sain viimased eksamid sooritatud ning sain natuke lootust, et kevadel kool lõpetada. Selle tarbeks pean nüüd nädal aega kõvasti töötama, aga hoian pöialt, et suudan seda.

Tallinnas on mul kaks väga head sõpra - üks parem kui teine - kes elavad Vana Toomase valvsa pilgu all oma Kuldajastu korteris. Seal oli erakordselt hea, mõnus, inspireeriv aega veeta. Öösel käisime isegi meteoriitide sadu vaatamas, mis oli üpriski ebaõnnestunud üritus, sest valgusreostus linnas on suur ning taevas oli ka natuke pilvine. See-selleks.

Käisin veel mitmel heal sõbral külas, ühel oli keskeakriis saabunud, teisega vestlesime igasugu elulistel teemadel, kolmanda juures sõime ülimaitsvat seenepizzat. Kuidagi hea oodatud tunne on TLN olla.

Tagasi sain ühe sõbraga, kes mahutas mu mugava madratsi ka kärusse ning võib nüüd on mul kodus VOODI, oh, kui hea on magada. See sõprus tekitab meie suure vanusevahe tõttu siin küla peal intrigeerivaid jutte, aga ka selle kohta võib öelda: see-selleks. Külaühiskonna värk. Üldse mulle hakkab vaikselt tunduma, et mu kaootiline elustiil näib mitmetele raamide sees elavatele inimestele imelikuna. Mis seal ikka, selline ma olen. Ja tunnen, et esimest korda kogu elu jooksul olen vaba, naudin seda rohkem kui midagi muud.

Ja homme naaseb üks ilus, hea silmarõõm tagasi kodumaale. Väike igatsus hakkaski juba tasapisi tekkima, niiet,  nüüdsest hakkab elu veelgi põnevamaks minema... ei tea jah, mõtlesin, et paari aasta pärast peaks oma hipihõngu mälestusehõlma alla võtma. Praegu olen noor ja ilus ning löön läbi, aga nagu ühest raamatust lugesin, et üle kolmekümne maailmaränduri või tudengina välja ei vea. Eks seal tõepõhi all ole.

---

Koer.

Koer, kelle mõned kuud tagasi peaaegu, et emotsiooni ajendil võtsin, on mul ideaalne. Ta on tõesti hea ja armas ja tubli.

Pigistatud postitus.

No lihtsalt ei tule siia eriti postitusi. Imen kuskilt ühe pealiskaudse kirjutise välja. Elu on üldpildis mõnus, lõputööd nagu teen ja nagu ei tee ka. Loodan, et mingi valemiga ikka õnnestub see kool kevadel ära lõpetada, päris hea tunne oleks lõpuks see minevikuridadesse jätta. Kummaline olukord, mõtlen tulevikku juba minevikuks...

Muidu olen juba tükk aega Hiiumaal olnud, kodu on ikka nii mugav ja hea. Täna käisin isegi jooksmas ja pärast füüsilist koormust on ikka ebareaalselt hea olla. Üldse, see koerapidamine on ülimalt hea vormis hoidmise võimalus. Me gusta mucho!

Mingi hetk läksin Tallinnasse eksamit sooritama, aga selgus, et Ants teadis eksamiaega valesti. Ma ise viimases loengus ei osalenud, sest Präänik oli metsas jooksus ja siis ma otsustasin saarele jääda. Noh, see-selleks, õnneks on järeleksamit ka võimalik sooritada. Tallinnas olin peaaegu nädala. Mõni seiklus oli parem ja huvitavam kui oleksin osanud oodata. Näiteks, üks hommik uinusin nii, et pea padjal nägin Vana Toomast. Klassika!

Präänik taastus oma metsaretkest ikka võrdlemisi pikalt. Võib alles nüüd väita, et ta on terve.

Raha on mul põhimõtteliselt otsas, aga see rahata olek teeb mõneti hoopis vabaks. Olen vabanenud igasugustest tarbimisharjumustest... huvitav, kas see jääb nii ka siis, kui raha jälle liikuma hakkab? Vastust ma sellele küsimusele ei tea, eks elu näitab. Vaene olla on tõesti natuke romantiline, kuid, ainult ja ainult siis, kui mitte lasta seda perioodi liiga pikaks venida... Muidu võib see olla isegi pisut hukatuslik.

Ükspäev käisin ühe sõbrantsi juures vannis. Vann on tõeline luksus, kui oma kodu ühel päeval saan... ma mõtlen päriskodu, siis vann on üks esimesi soove, ma arvan. Ideaalis tahaks veel, et vann asuks kuskil looduses ja et kui alla lõke teha, siis saaks vee soojaks. Mmm, oleks see vast alles luksus!





Jah, niimodi vaikselt ma siis elangi. Vaikselt ja mõnusalt.

Sellise vanniga lepiks ka!

kevad, tule, tule...

Kuule kevad, ole hea, tule ruttu, siis mul on homme mandrile palju mõnusam reisida!

Ema kodus.

hanepojad on põhilised

Präänik kodus.

Präänik on väsinuna ja räsituna ja õnnelikult koju jõudnud! Aitäh veelkord, kes abiks ja toeks olid!

Autor: Ivar Soopan

KADUNUD KOER leidis tee koju.

Tere kõik inimesed ja maailm,
minu kallim vara läks kaduma ning siiralt loodan, et ta leiab tee koju tagasi.

Pühapäeval, 17. märtsil käisin koos koeraga jälle matkamas ning lasin ta lahti nagu turvalistes looduslikes kohtades meil matkadel kombeks. Matkasime Hiiumaal, Sõru lähedal. Aga Präänik võttis jälje üles ja läks metsseale järgi.. Tund hiljem nägi üks jahimees teda siga taga ajamas.

Olen alates hetkest, mil aru sain, et ta on ära jooksnud, suurt teavitustööd teinud. Olen kohalikele infot jaganud, bussipeatusi ja stende plakatitega koormanud, FB vahendusel aitab teda leida Hiiumaa loomakaitse, Kadi raadio kaudu otsitakse, homme ilmub ka Hiiu Lehes kuulutus, nad olid nii kaastundlikud, et avaldavad mu kuulutuse lausa tasuta.

Täna tuli üks vihje Saaremaalt, kes teab, kõik on võimalik, äkki ajas siga Saaremaani taga...

Igatahes, kes teda ei näe, hoidke lihtsalt pöialt, et ta koju oskaks tulla....
Ja kes näeb, palun helistage kohe 51 98 97 96. Aitäh kõigile, kes toeks ja abiks on!




Neli päeva seikles Präänik metsas. Kuna teavitustööd olin väga hästi teinud, siis sain ta koheselt kätte, kui ta tsivilisatsiooni jõudis. Ta on väga väsinud-räsitud-õnnelik. Välimuse ja käitumise järgi hinnates on ta 4 päeva lumedieedil olnud ja jooksnud maha sadu kilomeetreid.  Looodame siis siiralt, et ta taastub õige pea!
Aitäh veelkord kõigile, kes olemas on ja olid!

Polaarekspeditsioon Rusele.

Eile tähistasime naistepäeva mõnusa matkaga mööda jääd. Tegime mõned pildid, mida jagan siis siin ka. Pärast ekspeditsiooni käisime ka hobustega väiksel tiirul ja nüüd olen juba praami peal. Natukeseks Haapsalusse ja siis Tallinnasse. Peab viitsima, aga raske oli kodust siiski lahkuda. 

Hiiumaa, peatse kohtumiseni!

...

Vahepeal, Märjamaalt saarele tulles, jäin Haapsalusse korraks peatuma. Haapsalus elab üks väga tore tüdruk Raili, üks vinge aktivist. Igatahes, tal külas olles läksime üks õhtu Lihulasse koolitusele. Mina muide võtsin sinna koera kaasa ja ta käitus ideaalselt. Kõik rahvas oli temast suhteliselt sillas. Vahepeal käisime temaga koos veel raudteed ehitamas, kinos, kõrtsus peol. Võin julgelt väita, et Präänik on väga hea iseloomuga koer ning kohaneb minu kaootilise elustiiliga hästi.

Lihulast tagasi olin kahele võõrale noormehele kaine rool ning sõidu käigus kutsusid nad mind järgmisel päeval Lätti lumelauatama. Mõtlesin, et kuna ma nüüd jälle vaba hing olen, miks mitte. Mõeldud-tehtud. Sõitsime Lätti kohale, aga mäele jõudes avastasime, et mägi oli just sel päeval hooldustöödeks suletud. Mis seal siis ikka, sõitsime siis Kuutsemäele. Ma olin lumelauaga ainult paar korda varem sõitnud, aga küllalt hästi kukkus välja... Üldse, meie 800 km tripp kukkus hästi välja. Uskumatu, kuidas välimuse järgi hinnates suva tüübid olid tegelikult väga toredad Palivere noormehed, kes elavad täiel rinnal ja seiklevad päevast-päeva. Müts maha!

Koju jõudes olime mõlemad Präänikuga väsinud, mul olid lauatamisest isegi luud-kondid kanged. Aga siiski on kodus hea olla. Enam pole ma vist esimeses nooruses, kus nädalate kaupa trippimine ära ei väsitanud. Kodus koristasin, tegin mõnuga ahju alla tule ja kirjutasin lõputööle sissejuhatuse ära. Päris tore, et seda saabki nautides teha. Siiralt loodan, et selline lõputöö kirjutamise entusiasm kuskile ära ei kao...

Saarel olen paar korda oma armsa loomaga ratsutamas käinud, ilmad on ilusad, päike annb juba jõudu ja päevad on pikad. Täna plaanime pirukat ja kooki küpsetada ja siis naistepäeva puhul matkale minna. Mis küll elul viga?

Homme hakkan Tln poole liikuma, eriti nagu ei kutsu, aga peab kooli minema. Mis seal ikka, proovin sellega leppida.