-- Tõnis Mägi

AEG ON LAHKUDA.

www.youtube.com/watch?v=ZO_H5rsbp6g

-- unknown

I do not want to become better than anyone. I want every day to be better than yesterday.

@ Nõva

Jälle oli üks imeline nädalavahetus imeilusas looduses!

-- Deepak Chopra

Mõtle, kuidas suhted arenevad. Saame hästi läbi kellegagi, kes nõustub meie vaatenurgaga. Tunneme väga lähedast ühendust; tema lähedalolekus tunneme end kehtestatuna. Seejärel lumm puruneb: selgub, et teisel inimesel on palju arvamusi ja uskumusi, millega meie üldse ei nõustu. Selles punktis algab sõda õige ja vale vahel ja tee õnnetuolemisse rullub lahti me ees.
See fakt ise, et oleme lähedastes suhetes, teeb lahkarvamuste-alade leidmise veelgi valulikumaks. Peenel emotsionaalsel tasemel tunneme end mahajäetuna. Selles punktis on armastus ohustatud, sest mõlemad inimesed tunnevad, et naasnud on ego, kes ütleb: "Mul on õigus. See viis, kuidas mina asju teen, on ainuõige. Kui sina armastaksid mind tõeliselt, annaksid järele."
/---/
Et vaatenurkade võrdsus on kindel asi, siis on võimalik võidu-kaotuse stenaariumist lahti lasta. Mida me siis tõeliselt tahame sellest olukorrast, kas seda, et oleks õigus või tahame olla õnnelikud?

naiivsus - hea või halb omadus?

Kui keegi on siiralt õnnelik, siis mõeldakse, et ta on naiivne...


Ilmselgelt, mina olen paljude arvates naiivne. Ja mind see ei häirigi, et mind naiivseks peetakse, sest tegelikult olen lihtsalt õnnelik. Kuidagimoodi on kaks väga erinevat sõna ühte sulanud.

-- Eckhart Tolle

Enamik inimesi näeb vaid väliseid vorme, adumata sisemist olemust, nii nagu ei aduta ka enda sisemist olemust, samastudes vaid oma füüsilise ja psühholoogilise kujuga. Kui inimeste tajud jõuavad kohaloleku, vaikuse ja erksa tähelepanu teatud tasemele, suudavad nad tunnetada elu jumalikku olemust, seda igas olendis ja eluvormis olevat teadvust või vaimu, näha selle ühtekuuluvust nende oma olemusega ning armastada seda siis kui iseend.

-- Eduard Uspenski

.




-- sellise kuulutuse pani üles krokodill Gena.
Sellise raamatu sain ma endale täna, pärast aasta pikkust ootamist. Ja ma olen väga väga õnnelik :)

@ Valga

Tõeliselt soe esimene päike. Lõõgastav ujumine säravas järves. Värvikirevad päikesetõusud ja -loojangud. Maailma magusaim uni. Võilillemered. Karastav bassein. Jalutuskäigud, unine rongisõit. Elujõudu täis apelsin. Puhtaim kaevuvesi. Värske hommikune kaste ja hingematvalt ilus linnulaul. Naeratust väärt lapsepõlvemälestused. Vanad tuttavad lõhnad. Rahu. Täius. Küllus...

Teoorias loogiline, praktikas keeruline.

Armastus on embus, mis on lõpmatu. See täidab tervenisti mitte üksnes teid, vaid täidab ka elu ennast. See on piirideta embus, mis on universumi struktuuriks, ja seda ei saa jaotada inimese mõõtude järgi portsjoniteks, sest armastust on kõikjal. Armastus on nii tohutu, et hõlmab kogu elu.

Sageli teeme vea, uskudes, et armastus, mida tunneme, kuulub ühele erilisele inimesele. Oma südames usume ekslikult, et see inimene põhjustab armastuse, mida me tunneme, ja selle asemel, et jääda avatuks lõpmatuse suuremale embusele, koondame oma teadveoleku sellele ühele inimesele. Me suuname oma kitsa armastuseriba temale, isikustades armastuse, uskudes, et meie kiindumuse objekt on vastutav armunud oleku eest, mida me sel hetkel tunneme.

Seda tehes loome eraldatuse, projektsiooni ja vajaduse, sest kui keegi on vastutav, et me tajume neid õndsalikke tundeid, siis ilma selle inimeseta oleme paljaks riisutud, kadunud ja poolikud. Nõnda tärkabb vajadus ja peagi hakkame vajadust ekslikult pidama armastuseks, uskudes, et on loomulik vajada kedagi - tõepoolest uskudes, et armastuse põhiloomuseks ongi vajadus.

See tohutu viga põhjustab meie elus palju kannatusi. Me ehitame oma armastuse liivalossi, paneme sellesse kogu energia, elujõu ja tähelepanu, suuname kõik oma armastavad mõtted selle ühe kujuteldava objekti poole. Aga nagu kõikide liivalossidega, ükskõik kui hästi me neid ei ehita, mõne aja pärast tallab paratamatult keegi nad puruks või tuleb lihtsalt tõusulaine ja uhub need minema.

Kui olete enda vastu aus, saate aru, et kindlale objektile suunatud armastus on pelgalt enda-loodud, tegelikkusest kaunim pettekujutelm, mille te kujustasite, et võiksite mõnuleda väikeses fantaasias, lõbus ja kujutlustes. Aga lõpuks, päevavalgel vaadatuna pole see mitte midagi muud kui ilus liivalooming, mis pakkus teile lühikeseks ajaks mõnu, kuni te lubasite endal seda uskuda. See ei ole tõeline armastus, ei või seda kunagi olla. Teie armastus ja õnn ei sõltu kellestki "väljaspool". Kui te usute, et teie rõõm tuleneb rannale ehitatud liivalossist, siis pole see nii. Liivaloss on teie rõõmu väljendus, mitte selle põhjus. Ning liiivalossis ja teie projitseeritud, konkretiseeritud armastuses on just ühepalju reaalsust, tõelisust ja kestvust.

Mitte keegi väljastpoolt ei saa luua teie armastust. Armastus lihtsalt on. Ja te kogete seda siis, kui avate sellele kogu oma olemuse ja annatee enda kogu elu ilu meelevalda.

Kindlasti on teised selle armastuse peegelduseks, sest ka nemad on sellest läbi imbunud. Sellepärast ongi nii, et kui vaatate väikest kassipoega või vastsündinut või äsja õitsema puhkenud krookost esimesel kevadpäeval, tärkab armastus. Need asjad ei põhjusta armastust, kuid oma avatuses tunneme selle ära, ja armastus uhub spontaanselt läbi meie teadvuse.

Sageli juhtub, et tunneme elus kellegi või millegi mõjul avanemist, alandlikkust või aukartust, ja tahame seda hetke peatada, alles hoida. Me oletame, et asi või inimene, kellega me olime, põhjustas niisuguse tunde tärkamise, ja me hakkame neid kalliks pidama. Me palvetame, et nende juuresolekul kerkiks meie seest tormiliselt sama joovastus- ja õndsustunne. See on nii, nagu oleks Cupido nool läbistanud meie südame ja me hakkame narruseni armastama ja ihaldama objekti, mida näeme. Selle algse vea tõttu hakkame ihkama olla oma "armastatuga", veeta tema seltsis rohkem aega, lootuses taas "tabatud" saada. Ja kui "tabamus" ei ole otsekohe ilmne, tunneme, et oleme millestki ilma jäänud. Oma objektilt ei saanud me kauaigatsetud tulemust; see ei rahuldanud meid ja meie janu ei ole kustutatud.

Selle asemel, et tunnistada, et teine inimene ei saa olla vastutav selle eest, mida meie tunneme, et see on algusest peale viga olnud, me kruvime oma ootused üles. Igatsus muutub tugevamaks ja vajadus armastuse järele aina kasvab. Me püüame seda korrata, taasluua, vangistada, uuesti juhtuma panna. Ja kuna me oleme ahendanud oma teadveoleku ja sellega kaotanud silmist lõpmatu armastuse määratult suurema embuse, hakkame tundma tühjust, üksildust, vajadust. Seepärast, ükskõik kui kaua me tolle teise inimese seltsis viibime, tunneme miskipärast end siiski üksikuna, eraldatuna. Me igatseme kõikehaaravat armastust, kuid jääme kinni sõltuvuse lõksu: tahtes, himustades, oodates oma järgmist kiindumust, isegi kui mingi sügavam sisemine teadmine teab, et sellest ei piisa kunagi, et meid täielikuks teha. Väga sageli, kui aheldame oma armastuse ja projitseerime selle niimodi teisele inimesele, tunneme end lahutatuna Jumalast, ning tundes end üksildase ja hüljatuna, hakkame muidugi aina rohkem otsima inimesi "seal kusagil", et seda sisemist tühjust täita.

Siis muutub meie vajadus jõuks, mis peletab teised inimesed eemale. Sest kuidas saaks keegi teine täita tühimikku meie sees? Kuidas saaks keegi teine võtta endale tohutu vastutuse, olemaks meie armastuse katalüsaatoriks ja tõukejõuks? Ja siis, kui meie vajadus armastuse järele peletab teised eemale, tunneme pettumust, vimma ja süüdistame kõiki.

On tulnud aeg lõpetada uskumine oma muinasjutuarmastusse. On aeg illusoorne liivaloss maatasa teha. On aeg lõpetada teesklus, et te ei tea, kes te olete.

Mõnikord räägivad abielus inimesed oma elukaaslasest kui oma "teisest poolest". /---/ Kuidas saab keegi teine teid täielikuks teha? Ja kas viitab see ka sellele, et te olete ainult pool inimest? Me paneme teise inimese õlgadele koorma, kui teeme ta vastutavaks oma vajaduste täitmise eest. Meie vajadustel pole teiste inimestega midagi pistmist. Me oleme lihtsalt kaotanud silmist oma lõpmatu Mina ja hakanud otsima seda ühendust teise inimese kaudu.

/---/

Vajadus on eemalepeletav jõud, millel pole midagi tegemist armastusega.

Tõsiasi on, et mitte keegi teine ei saa meid täielikuks teha. Ega anda meile armastust, mida igatseme. Sest armastust ei saa anda ega vastu võtta. See on ookean, mida saab kogeda. See on lõpmatu embus, milles võite rõõmsalt tantsida koos kellegi teisega, kuid mitte keegi ei saa seda teile anda.

Kas teie elus on praegu suhteid, mis põhinevad rohkem vajadusel kui armastusel? /---/
Mis oĺeks, kui selle asemel, et langeda sõltuvusse teineteise armastusest, te tantsiksite koos kergelt armastuse lõpmatus väljas - täiesti terviklikuna selles arusaamises ning õnnistatud partneriga, kellega koos läbi elu voolata.

Mis oleks, kui te lihtsalt rõõmustaksite partneri olemasolu üle ja tunneksite õnnistust, et teid ei vajata. Mis oleks, kui tunneksite end täielikult, lõplikult vabana, armastusest ümbritsetuna ja õnnelikuna, et saate elu jagada oma partneriga, tunnistades samal ajal täiel määral, et ta ei saa anda teile mitte midagi muud kui suunata teid sügavamale teie enda armastuskogemusse?

Ja mis oleks, kui te sellelt inimeselt midagi ei nõua? Ja tema teilt midagi ei nõua? Kui selle asemel hoopis tantsiksite täielikus vabaduses elutantsu üheskoos - õnnistatuna teineteise hea seltskonnaga, eesõigustatuna, et teile on lubatud partner, kellega armastuse embuses elu pühitseda?

Ja kui too embus oleks nii täielikult täielik, et kui elu teilt partneri ära viib, avastate, et teie terviklikkus ei ole vähimalgi määral muutunud, suurus ei ole vähem suur, täielikkus vähem täielik. Ja mis oleks, kui te elus ette ttulevates suhetes hoiaksite kõiki inimesi selles suuremas, kergemas konteksis? Ma tahaksin teada, kui rõõmupakkuvaks ja õnnistatuks teie suhted võivad küll muutuda.

Mis oleks, kui kogu elu ilmuks selles vabamas, kergemas embuses?



-- katkend Brandon Bays'i raamatust "Vabadus on"

Tubli, tubli Vasja!

@ Sipa

Värske õhk. Vihmane, udune karjamaa. Õhtune kontisoojendav saun. Väike tsill keset põldu, hobusekoppel taustaks. Vaikus. Linnulaul. Hommikukohvid kastesel kiigel. Lehmavasikad näppe lutsimas. Lihtsad inimesed... See maaelu ilu näitas end täies jõus!

Vanad ajad, uued ajad.

Käisin eile korra Veskimetsa tallis ja kui Hektorile pai tegin, siis tulid kõik soojad mälestused ja ilusad unistused meelde. Ilus ilus ilus.


Leidsin ka ühe vana pildi illustreerimaks seda:

-- Imogen Heap

Kui sellist loomingut poleks veel olemas, siis ma kirjutaks praegu selle:



I knew that I'd get like this again
That's why I try to keep at bay
Be a hundred percent when I'm with you and then
The perfect heart's length away

The stickler is you've played not one beat wrong
You never promised me anything
Even sat me down and warned me just how they fall
I knew the odds were I'd never win
Yet here I am

It's a half life
With you as my quarterback
A daft life

My self-worth measured in text back tempo
It's been two days and 8 minutes too slow
Well there may well be others but I still like to pretend
That I'm the one you really want to grow old with

Got a schedule to stick to, got a world to keep sweet
You're so much to everyone all the time
Will you ever slow down? Will I ever come first?
The universe contracts to sigh

It's a half life
With you as my quarterback
A daft life

It's a half life
With you as my quarterback
A daft life

Hold me
Darling, please

Hold me
Darling, please

You know you'll never be lonely, no you'll always be loved
And maybe you never need more than that
But for the surplus that loves, what's to become of us?
Does it even register on your conscience?

Long for one last showdown from a box in a crowd
Air compressed tight to explode
I'm clenching my ticket to the only way out
As you disappear in a puff of smoke

It's a half life
With you as my quarterback
A daft life



http://www.youtube.com/watch?v=wTxmcEk2o2E">

-- Richard Templar

Only dead fish swim with the stream.

Tartu kuulujutud

Tartus olevat palju draamat,
aga ikkagi Balti Jaamast
kott kaenlas sinna sõid'takse.
Ja ilugi näha seal võidakse.
Kevad südameid kõikjal ju vallutab.
Jääb loota vaid, et poleks need jällegi hallukad...

Oleme ju näinud ka ilusaid draamasid!

-- Brandon Bays

Kirjutasin selle välja Brandon Bays'i raamatust "Vabadus on". Soovitan seda lugeda, sest see on tõesõna hea. Nii hea, et julgen soovitada isegi ta teist raamatut "Rännak", kuigi see on mul alles lugemist ootavate raamatute järjekorras.

Kõik läks kaduma.

Mu välisel kõvakettal pole enam mitte ü h t e g i faili. Lihtsalt, kadusid ära. Ja tagasi enam ei saa.
Esmane reageering oli muidugi nutune. Kõik, kõik läinud... Aga tegelt, võib-olla ongi aeg vanast lahti lasta ja uute asjadega tegelema hakata!

varsti, varsti

-- mina

Naljakas, kust kohast ikkagi selline elu inspiratsioon peale tuli?! Järsku hakkas tunduma kõik võimalik. Järksu toob elu kõik vajaliku kandikul ette. Järsku jõuan nii palju teha. Järksu selline ongi see elu, millest salamisi olen alati unistanud?

-- Avo Tamme

Ma tänan, ma tänan, ma tänan
olen väga tänulik,
et mul pole
enam seda, mida ma ei vaja.

Kõik, mida ma ei vaja
on nüüd vaba.
Mul pole sellest kahju,
minu suurim vara on
see, mida mul pole.

Ma pole seda tahtnud,
seepärast seda pole.
See on suurim kergendus.

Tarkus

Meil on suuremad majad,
aga väiksemad pered,
rohkem mugavust,
kuid vähem on aega.
Meil on teaduslikud kraadid,
kuid vähem on taju,
rohkem teadmisi,
aga vähem on aru.
Rohkem asjatundjaid,
kuid ka rohkem probleeme,
rohkem ravimeid,
kuid ka rohkem haigeid.
Oleme jõudnud kaugele kuule,
kuid naabrile tere öelda ei saa.
Me programmeerime uusi arvuteid,
et koguda ja hoida informatiooni.
Kuid millal me viimati kokku saime,
aega jääb aina vähemaks.
See on aeg, mil aknast paistab palju,
aga tuba on nii tühi, nii tühi…


-- dalai-laama teksti tõlkinud Kärt Johanson ja Tõnis Mägi

Ma õpin!!

.








Kas tegemised või võimalused?
Kas täna või homme või eile?

Iva ongi selles, et kõik asjad oleksid mõnusad ja hea teha!

-- Banksy

There is always hope!